Debatt: teeme tuumajaama Eestisse, mitte Leetu

05. juuli 2009, 18:59

Hiljuti võeti Riigikogus vastu
Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020. Ühe olulise peatükina
käsitletakse arengukavas ka tuumaenergiat.

Kavas toodud tähtaegade kohaselt peaks Eestis käivituma tuumaenergia tootmine aastal 2023. Mina arvan, et see tähtaeg on valitsuse poolt määratud liiga kaugesse tulevikku ja toetan tuliselt peaministri erakonna seisukohta, et tuumaenergia tootmist tuleks Eestis alustada juba aastal 2020.

Eesti on liitunud USA reaktoritootja Westinghouse arendatava IRIS reaktori projektiga. Tegemist on uue lahendusega, mille kõige optimistlikum valmimise tähtaeg on alles aastal 2015. Eesti Energia on tuginenud oma tulevikuplaanides just sellele reaktoritüübile. Minul tekib küsimus, et kuidas on võimalik kõik arvestused tootmisvõimsuse ja ajaliste tähtaegade osas seada reaktoritüübi järgi, mida tegelikkuses veel ei eksisteeri. Äärmiselt segane tegevus, millele loodavad ka nö "uue põlvkonna reaktorite’" toetajad Eestis. Milleks lükata seda protsessi teadmatusse?

Sama juttu "uue põlvkonna reaktoritest" on rääkinud ka rohelised, kuid jällegi ei ole mõtet spekuleerida ja majandust ehitada üles unistustele.
Minu jaoks põhinevad Eestisse tuumajaama ehitamise vajalikkuse argumendid nii varustuskindluse, julgeoleku kui ka (ja ehk isegi eelkõige) majanduslikel kaalutlustel.

Eesti riigi osalemisest tuumaelektrijaama arendamisel oleme rääkinud juba pikalt seoses kavandatava Ignalina projektiga. Märkamata on jäänud aga asjaolu, et see tähendaks mitme miljardi krooni suurust investeeringut Eestist välja ja elektrienergia eksportimise asemel peaksime hakkama seda hoopis importima. Rääkimata sellest, et leedukad on protsessi pööranud siseriiklikuks kemplemiseks, millega nad on täielikult selle projekti teostatavuse ja enda usaldusväärsuse diskrediteerinud.

Sellest investeeringust võidaksid vaid leedukad. Tuumajaama puhul on tegemist suure ehitisega, mille rajamine vajab suures koguses kvalifitseeritud tööjõudu. Tööd kestaksid ligi 5-6 aastat. Keskmise reaktori igapäevane opereerimine tähendaks ligi 600 kõrgharidusega töötajat, kelle palgad on tugevalt üle keskmise. Juba loodavad töökohad ja energiamüügi maksutulu, mis jäävad Eestisse, on piisavad argumendid, millega põhjendada tuumajaama rajamist Eestisse.

Tuginedes Ramse raportile on mitmed kõrged ametnikud väitnud, et Eesti oma TEJ võimsus saab olla täpselt nii suur kui on minimaalne Eesti sisemaine tarbimine (jaanipäeva öö). Esiteks on siiski võimalik kaasaegsete ja juba töötavate TEJ-de tootmismahtu varieerida. Teiseks ei eksisteeri pärast aastat 2013 Eesti elektriturgu, vaid oleme ühendatud NordPooli turuga. Sellele tuginevalt on võimalik arvestuslikust sisemaisest tarbimisest ülejäävat elektrienergiat eksportida, kuna kõikide eelduste kohaselt on meil pärast 2014. aastat 1000 MW ühendust Soomega, Estlink 1 ja 2 kaudu.

Juba meie ekspordivõimsus läbi kahe ühenduse Soomega on piisav argument toota elektrienergiat. Põlevkivienergia tootmise kõrge CO2 sisalduse ja CO2 emissioonihindade suure kõikumisega ei ole võimalik põlevkivienergial püsida NordPoolis hinnakonkurentsis ja elektri eksport on tõenäoliselt välistatud. Pigem peame juba 2016 aastast 30% ulatuses elektrit importima. Me peame mõtlema reaalsetele lahendustele, mis oleksid ka majanduslikult mõistlikud.
Eesti Energial puudub kindlasti võimekus investeerida 100% jaama ehitusse. Seda enam olukorras, kus on sõlmitud laenuleping vanade põlevkivikatelde renoveerimiseks. Meie rahvusliku energiaettevõtte finantsvõimekus on selgelt piiratud. Täna on seepärast mõistlik anda võimalus mõnele rahvusvahelisele energiaettevõttele, kes oleks huvitatud kuni kümnetesse miljarditesse ulatuva investeeringu tegemisest Eestisse, mis loob meile ekspordivõimalusi ja sadu töökohti.

Põlevkivielektri tootmise vahetaks välja õlitootmine. Juba täna on teada, et märksa mõistlikum põlevkivi ahju ajamisest on toota sellest põlevkiviõli. See on keskkonnasäästlikum ja meie kõigi ühine maavara saab mitu korda rohkem väärtustatud. Orienteerudes rohkem põlevkivist õli tootmisele, säiliksid ka töökohad põlevkivisektoris.

Me suudaksime, kui tahaksime. Eeskuju ei ole mõtet otsida kaugelt. Soome tuumaenergiaseadus on suurepärane alus seadusloomeks Eestis. Riigikogu Tuumajaama toetusrühma eestvedamisel on suurem osa soomlaste seadusandlusest juba tõlgitud ja ettevalmistused seadusloome osas käivad.
Ka suurtel energiatarbijatel oleks siin oma osa. Soomes rakendati skeemi, kus suured elektritarbijad saavad osaleda elektrijaama arenduses tingimusel, et nad saavad edaspidi osta energiat odavama hinnaga ja säilitada seeläbi oma tootmises konkurentsivõimelised hinnad. Tänase prognoositava elektritõusuga peaks hulk Eesti tootmisettevõtetest end sulgema. See omakorda tähendaks hulga maksutulu vähenemist ja töökohtade vähenemist.

Tuumajaam on suur investeering, mille kaudu on meil võimalus kaasata hulk väliskapitali Eestisse, luues üle 500 püsiva töökoha, kus nõutav kõrgharidus tagab ka rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise palga. Ehitustööde käigus hõivatakse hulk ettevõtteid ja prognoosin, et vaid ehitussektoris loodaks tänu tuumajaama ehitusele juurde viieks aastaks ligi 2000 töökohta. Milleks venitada ja tegeleda soovmõtlemisega Eesti Nokiast, millele majandust ehitada on äärmiselt keeruline, enne, kui seda ei ole reaalselt olemas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. July 2009, 21:01
Otsi:

Ava täpsem otsing