Jäämäe otsa võivad sõita esmalt Balti riigid

Küsimus, kui kiiresti Euroopa hakkab kasvama pärast kriisi, tundub sama hea, kui pärida Titanicu reisijalt, mida ta kavatseb teha New Yorki jõudes. Aga see on oluline küsimus.

Praegu on Euroopa seis nukker: tulud langevad umbes 4%, töötus on enamikes riikides varsti kahekohaline.

Aga kord saab seegi langus läbi. Muidugi on endiselt oht jäämäe otsa sõita. Alguse võib asi saada sellest, et Balti riigid ei suuda enam oma kohustusi täita, sealt siis levib paanika esmalt Austriasse ja osadesse Põhjamaadesse. Kuid üldine kollaps paistab praegu vähetõenäoline, pigem olukord stabiliseerub ning siis hakatakse vaikselt taastuma.

Euroopa poliitikutele on palju ette heidetud, et nad pole ajanud nii agressiivset rahandus- ja eelarvepoliitikat kui USA. Miks muidu on Euroopa langus sügavam, kuigi finantskriisi epitsenter oli USA?

Kuid veel on vara järeldada, et Euroopa on kriisist väljudes raskemas seisus kui USA. Praegune kriis ei saa läbi ühe aastaga, seega ei saa ka poliitikute käitumist mõõta lühiajalist kasu vaadates. Ameerika üliagressiivne rahasüst majandusse tähendab valitsuse võlakoormuse kiiret kasvu. Lühikese aja jooksul on USAs valitsuskulud kasvanud rahvatulust 18%-lt 28%-le ja keskpanga bilanss kolmekordistunud.

Euroopa lähenemine võimendab küll lühiajalisi riske, kuid võib pikas perspektiivis end ära tasuda.

Tõeline küsimus on hoopis see, kas Euroopa jätkab majandusreformidega, kui kriis taandub. Kui Euroopa muudab tööjõuturud paindlikumaks, ühtlustab finantsturgude regulatsiooni, jääb avatuks kaubandusele, siis võib ta kasvada järgmise kümne aasta jooksul vähemalt sama palju kui USA.

Kui aga riigid muutuvad sissepoole suunatuks - Saksamaa õhutab tarbijaid ostma Saksa autosid, Prantsuse valitsus hoiab töös ebaefektiivseid tehaseid - siis ootab ees kümme aastat stagnatsiooni.