Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Narri tööotsijat üks kord...
Töövahendusbürood ja -portaalid näevad iga päev, kui keeruliseks on olukord tööturul muutunud - tööpakkumisi on järjest vähem, tööotsijaid ja kandidaate aina enam.
Kuid ükskõik kui keeruliseks olukord on kujunenud, ei tohi unustada inimlikkust ja väärikat käitumist.
Paraku oleme pidanud viimastel kuudel korduvalt nentima, et mõned tööd pakkuvad ettevõtted on muutunud üleolevaks ja lohakaks tööotsijate suhtes. Toon välja kolm viga, mida mõistlik ettevõte väldiks.
Esiteks, üksikud tööpakkujad kasutavad ära kandideerimise käigus tööotsijatelt saadud proovitöid, uuringuid ja ideid, tööotsijale tasu maksmata. On ette tulnud sedagi, et korraldatakse konkurss, mille käigus tuleb kandidaatidel esitada mõni kirjalik visioon, uuring või loovtöö. Ettevõte teavitab seejärel kõiki kandidaate, et vakantne ametikoht on täidetud, kuid tegelikult ühtegi uut töötajat ei värbagi.
Küll aga võetakse kasutusele parimad ideed proovitöödest ja pannakse need raha teenima. Idee vargust on hiljem keeruline tõestada. See on väga ebaaus käitumine tööotsija suhtes, mida väärikas ettevõte endale ei luba. Teiseks, kandidaatidele ei anta pärast töökonkursi lõppu teada, kas nad valiti välja või mitte. Tõsi, praegu on tavapärased 100-200 kandideerijaga konkursid, ent ka viisakas lühivastus on oluliselt parem kui mittehoolimine. Inimest nädalateks teadmatusse jättes riskib tööpakkuja oma hea nimega.
Kolmandaks, majandusolukorda ära kasutades pakutakse kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eest naeruväärselt madalat palka.
Tööandjad saavad ja ehk peavadki praegu värbama töötajaid madalamal palgatasemel. Siiski ei saa tippspetsialisti võtta tööle kvalifikatsioonile mittevastava palga eest. Kui inimene on enda harimisse investeerinud, aastaid pühendunult ja heade tulemustega töötanud, ei ole ta nõus oma teadmisi müüma "sentide eest". Või kui on, siis vaid ajutiselt, kuni leidub järgmine tööandja, kes spetsialisti oskusi vääriliselt hindab.
Hiljuti puutusime kokku konkursiga, kus Eesti mõistes keskmise suurusega ettevõte soovis võtta tööle Tallinnas suurte kogemustega kõrgharitud pearaamatupidaja, kuid pakkus Eesti keskmisest märgatavalt madalamat palka. Hea pearaamatupidaja ju teab oma hinda.
Praegu on ettevõtetele ideaalne aeg kujundada endale positiivset mainet tööandjana. Selleks pole vaja teha üleloomulikke pingutusi, tuleb vaid austada tööotsijaid ja mitte vaadata neile ülevalt alla. Varem või hiljem tulevad õitsvamad ajad, mil tuleb taas rohkem värvata.
Kes on vahepeal kandidaatidega ebaõiglaselt ümber käinud, sel pole põhjust parimaid kandidaate enam konkurssidele oodata.
Autor: Raimo Matvere