Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Elektronmuusika prints Lauluväljakul
Kolmapäeval Tallinna Lauluväljakul esinenud USA elektronmuusikahiid Moby andis eeskujuliku kontserti - rahvas sai hüppama pandud ja kohustuslikud loo mängitud.
43aastane Moby, kodanikunimega Richard Melville Hall, kes alustas oma karjääri punkmuusikuna, mängis kontserdi raames ära pea kõik aastate jooksul hitiks kujunenud ja laialt tuntust kogunud lood.
Kuulda sai vanemast ajast pärit menukeid, nagu "Porcelain", "Lift me up", "Why does my heart feel so bad", "It's raining again", "Natural blues", "Go" jne. Samas ei puudunud ka artisti uuem, palju kiidusõnu pälvinud looming.
Otse loomulikult kõlas Moby hitiparaad kontsertesituses mitmeid kordi paremini kui plaadi pealt enne üritust üle kuulates. Tugevale rokk- või popbändile selline muusika elavas esituses aga laval ikkagi "ära ei suuda panna". Klubiruumis aga päris kindlasti.
Teise tera oleks kontserdile andnud muidugi Moby erinevad remixid, näiteks Metallica, Beastie Boysi, David Bowie, U2-e, Rolling Stones'i või Michael Jacksoni lugudest, aga võõrad suled, on võõrad suled.
Erinevalt näiteks Ameerika popikuninganna Madonna augustis üles seatavast lavast ja kavast oli Moby lavašõu lihtne. Rõhku polnud pandud hiiglaslike valgutabloode ülesseadmisele, tantsutüdrukutele ja muudele ringisahmijatele.
Suure, ent tagasihoidliku lava täitis muusikaga kitarri ja trumme mängiv Moby koos bändiga. Tublilt oli vaeva nähtud küll lavavalgusega. Viimase oli Moby kontserti jaoks kokku pannud Dan Hardiman, keda võib pidada selle ala üheks tugevaks tipuks.
Rahvast oli laulukaare alla kogunenud sama palju või isegi rohkem kui mõned päevad enne seda toimunud XXV üldlaulupeo ühendkooride soliste. Ka laulukaare esine plats ja torni rõdud olid inimestest pungil. Fänne ja muidu kesvamärjukese liignautlejaid oli hulgi, ja päris igas vanuses. Ehteestlaslikult ei saanud kõik pärast esimest paari lugu kohe vedama, hiljem pidama.
Tagasihoidlikkusest ja ilmselt mõneti väiksemaarvulisemat muusikanautlejate seltskonda kohale oodates oli jäetud publikule mõnevõrra vähem ruumi kui oleks võinud.
Rahvas, ka need, kes ehk nii suured fännid polnud, olid sunnitud lava esisele platsile kontserti nautima tulles, seal võiduka lõpuni kaasa elama nagu üks mees, sest liikumisruumi lihtsalt polnud.