Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lambakasvataja ootab kohaliku tööstuse tuge
Alates 2001. aastast lammaste arv Eestimaal järjest suurenes ja küündis 2007. aastaks ligi 83 200 peani. Mullu aga see arv kahanes ja praegu on Eestimaal hinnanguliselt 70 000 lammast, neist jõudluskontrollis on kirjas vaid 6000. Põhjust, miks lammaste arv Eestis on viimase aastaga kümnekonna tuhande võrra vähenenud, võibki otsida eelkõige asjaolust, et lambakasvatajatel on riigisiseselt suhteliselt keeruline oma toodangut turustada.
Nii ostab kokku ja töötleb lambaliha vaid pisike Märjamaa lihatööstus, spetsiaalselt lammaste jaoks mõeldud tapamaja aga puudub üldse.
Villaketrusvabrikuid on kaks - Raasikul ja Jõgeval - ning kuuldavasti on neilgi tööd pigem vähe, sest Eestis puudub võimalus villa töönduslikuks pesemiseks.
Ka parkalitöökodasid on kaks, neis üks Tartus, teine Jõgeval, ent kuna tegemist on siiski väikeettevõtetega, siis on neis teenustööna nahaparkimise hind võrdlemisi kallis, jäädes 300-350 krooni kanti. Et piiri tagant tulevad meile sisse n-ö valmisnahad hinnaga keskmiselt 500 krooni tükk, pole kodumaise lamba kodumaal toodetud nahk siinmail kuigi konkurentsivõimeline.
Sestap realiseerivad lambakasvatajad toodangu peaasjalikult piiri taga, paljud neist on ise n-ö käsitöönduslikus korras käima pannud väiketootmise - valmistatakse villavaipu, patju, kudumeid. Oluline osa lambakarju pidavatest taludest tegeleb muu hulgas ka maaturismiga, mis võimaldab omakorda mingi osa lihast turistide toidulauale panna.
Samas näevad lambakarjade pidajad Eestimaa lambakasvatusel siiski arengupotentsiaali, sest tegu ju ikkagi keskkonnasõbraliku ning näiteks piimakarja pidamisega võrreldes ka üksjagu vähem rahapaigutust nõudva põllumajandusvaldkonnaga.
Eesti Lambakasvatajate Seltsi tegevjuht Külli Vikat on seda meelt, et lambakasvatust toetavad tööstusharud on meil nõrgalt arendatud ja see teeb inimesed ettevaatlikuks, kuna toodangu realiseerimine on keeruline.
Külli Vikat märkis, et seni, kuni kasvatajatel ühist omaosalusega tapamaja ei ole, jääb üle suunata toodang Euroopasse, kus aga nõudlus ületab pakkumise.
Saaremaa Ökoküla on lambakasvatusega tegelenud kümme aastat, keskendutakse peamiselt talleliha tootmisele. Ettevõtte esindaja Koit Kulli sõnul on pidevalt investeeritud tootmiskarja tõuomaduste parandamise hüvanguks, tõuloomi ostetakse nii Eestist kui Taanist.
"Kuna kvaliteet on saavutatud, saame oma toodanguga konkureerida Euroopa turul. Nii oleme viimastel aastatel müünud talleliha Saksamaale," rääkis Kull. Lambaliha eest saab Saaremaa Ökoküla Euroopa kvaliteettalleliha turuhinda, 20% lammastest müüb Ökoküla igal aastal tõuloomadeks teistesse farmidesse Eestis, Lätis ja Leedus. Korralik tõumaterjal on Kulli sõnul kõrges hinnas.
Viljandimaal Tarvastu vallas asuva Murese lambakasvatustalu perenaine Mirja Arm leidis, et pere jaoks on lambakasvatus maal elamise ja teenimise võimalus, mis kõigele vaatamata annab perele kindlustunde ka majanduslanguse ajal, sest masu pole nendeni lihtsalt jõudnud. Iisaka talu realiseerib nahad põhiliselt laatadel ja otsetellimustena. Hinnad jäävad 500-700 krooni vahemikku, sõltuvalt naha suurusest.
Lambaliha Eestis realiseerimiseks on Veersalu hinnangul olemas küll tootjad, aga puudub tapamaja. Eestis on tema arvates probleem ka sesoonne lihaga varustamine.