Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Valimisliit pakub võimaluse
Üldiselt asjalikku artiklisse ("Kinnistest nimekirjadest võitis eurovalimistel Keskerakond", 19.06) oli Andrus Saarel lipsanud sisse viga - kohalikel valimistel alternatiivid erakondadele puuduvat.
Tegelikult saavad valimisliidud osaleda, seadus lubab seda. Omaette küsimus on aga see, kui edukalt neil õnnestub parteidega häälte pärast võistelda.
Aastaid on valimisliidud olnud suurtele ja mõjukatele parteidele pinnuks silmas ning korduvalt on tehtud katseid neid keelustada.
Ent vaatamata otsese keelu mittejõustumisele enne 2005. aasta valimisi, kui riigikohus tunnistas selle põhiseadusevastaseks, on aastate jooksul nii otseste (sundparteistamine) kui ka kaudsete meetoditega ("katuseraha") kohaliku omavalitsuse poliitikat tugevalt parteistatud. Juba selle kümnendi alguses toimunud uuring näitas, et Eesti omavalitsusjuhtide kuulumine parteisse on võrreldes teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega kõrge. Mida suurem omavalitsus, seda kõrgem.
2002. aastal toimunud kohalikel valimistel valis valimisliite, väikeparteisid või üksikkandidaate 30% valijatest, 2005. aastal aga 20%. Valimisliitude kui kohapealse rahvaalgatuse osatähtsus on langenud.
2009. aasta valimised on ses osas otsustavad. Üksikkandidaatide edu möödunud Euroopa Parlamendi valimistel näitab, et küllaltki suur hulk valijaid on parteides pettunud. See võib anda valimisliitudele uue hingamise.
Eesti probleem on praegu selles, et omavalitsustes kehtib põhimõte "kõik on poliitika", alates tänavaaukude paikamisest ja lõpetades lasteaiakohtade loomisega. Ülepolitiseeritust tekitab nii parteide soov kasutada omavalitsusi poliitbroilerite väljaõppeks kui ka kõikvõimalikud "katuseraha" jagamised.
Vajalik oleks eristada kahte tasandit: poliitiline tasand, mis realiseerub volikogu kaudu, ja ametkondlik apoliitiline tasand, kus tehakse igapäevast tööd kommunaalprobleemide lahendamiseks. Riigi tasandil selline eristatus eksisteerib.
Mitmetes Euroopa riikides rakendatakse omavalitsuse juhtimisel sõltumatu direktori või manager'i ametikohta, kes on apoliitiline, konkursi teel leitav professionaal. Sisuliselt asendaks omavalitsuse direktori ametikoha sisseviimine vallavanema/linnapea ametikoha. Tekib uus tandem: volikogu - direktor.
Volikogu esimees jääb väärikaks esinduspersooniks ja koosoleku juhatajaks. Poliitika peaks linnades-valdades piirduma valimiste ja fraktsioonide tööga volikogus.
Riigi arengu seisukohalt on tähtis, et omavalitsused ei oleks "autonoomsed vürstiriigid", kus imiteeritakse Toompea kõrge künka võimumänge, vaid ausameelsed ja auväärsed kohaliku energia jõujaamad.
Autor: Ero Liivik