Käsu Hans päästab Eestit

Mari Hiiemäe 17. juuli 2009, 00:00

Ajalooteemalise koolitunniga pole etenduse sisul lavastaja Ingomar Vihmari sõnul sugugi pistmist, kui eeldada, et tund tähendab igavat loengut. Loeng see ei ole, kuid õppida saab etendusest küll. "Inimestele on hea meelde tuletada asju, mis ajaloos ette on tulnud. Näpuga ei viibuta neile aga keegi. See jääb igaühe enda valikuks, kas ja mida ta sellest loost õpib," rääkis Vihmar.

Etenduse peategelane Käsu Hans on konkreetne ajalooline tegelane, kes oli oma eluajal Puhja pastor ning kirjamees. Arvatavasti sai ta hariduse Forseliuse seminaris, mille üks õpilane teadaolevalt Rootsi kuninga juurde visiidile läkitati, et saada kuninga kinnitust, et Eesti rahvas on õppimisvõimeline. Näidend väidab, et just Hans oli see mees, kes Rootsis käis. Ühtlasi saanud Hans tema kõrguselt ülesande Eestimaa eest hoolt kanda, mida mees ka truult täitma asus.

Ajaloolisi isikuid on etenduses hulgi. Üksteise järel sekkuvad tegevusse Peeter I, Karl XII ja Karl XI, Karl XI naine ning Peeter I sõber Menšikov. Lisaks neile on laval Käsu Hansu lähedased ning lihtrahvas.

Kuigi lavastuses figureerivad ajaloolised tegelased ning see käsitleb Eesti ajaloo mõningaid momente, ei pretendeeri see lavastaja sõnul siiski dokumentaalsusele. "See on väljamõeldud lugu sellest, kuidas asjad võisid olla ja kuidas need võisid põhjustada neid sündmusi, mis aset leidsid, eriti mis puudutab Eestit ja Põhjasõda, kus Narva ja Tartu praktiliselt hävitati," rääkis Vihmar.

Näidendi kontekstiks on sõda. Käsu Hansu roll on sellises olukorras olla ettekuulutaja ja selgeltnägija, kes proovib oma teadmiste ja nägemistega meeleheitlikult ajalugu muuta, et eesti rahva saatus ei oleks nii traagiline. Vihmari vihje järgi on Hans mees, kes teadis oma kaasajal ilmselt rohkem kui keegi teine Eestis ning tajus ka strateegiaid, kuidas Eestit kindlast hävingust päästa. Kas ja mil määral Hansul ajaloo suunamine aga õnnestus, saab selgeks etendust vaatama minnes. "Üks tüki sõnumitest on see, et ega kedagi vägisi õpetada ei saa. Ei saa inimesi muuta ega ka ajalugu mitte," heitis Vihmar lõpplahendusele veidi valgust.

"Ma arvan, et see on samaaegselt väga naljakas ja väga tõsine lugu, mis paneb inimesed mõtlema. Naljakas, kurb ja helge," iseloomustas lavastaja ning kinnitas, et tema plaan oli süngevõitu ainesest teha lavastus, mis ei mõjuks masendava ning lootusetuna, kuid ei kalduks ka teise äärmusesse.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:02
Otsi:

Ava täpsem otsing