Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
USA ja inglise kultuurisõda
Stephan Elliotti film pakub vaatamiseks tükikest eelmise sajandi alguse Inglismaa pereelust koos kerge huumori ja tollaste tabudega.
Filmi keskmes on perekond Whittaker, täpsemalt perepoeg John (Ben Barnes) ja tema vastkositud ameeriklannast abikaasa Larita (Jessica Biel), kes kõigist ponnistustest hoolitama ei taha kuidagi sobituda arhailiste tavate, kommete, ütlemiste ja olemisega pereringi.
Võidusõitjast seksikas noor naine satub kiiresti pereema (Kristin Scott Thomas) viha alla, tema eeskujul ja õhutamisel ei arva Laritast hästi ka Johni õed. Ainus, kel tema vastu mingitki lugupidamist jagub, on maailmasõja üle elanud pereisa (Colin Firth). Kaunist inglise maamajast kujuneb kiiresti miiniväli ja sõjatander, kus naisterahvad üritavad üksteist oma tegude ja ütlemistega põrmustada.
Sügavaid filosoofilisi ja maailma muutvaid tõekspidamisi ei maksa filmist otsida, neid sealt ei leia. Eriefektide austajate jaoks ei paku film ka vast midagi.
Huvitavaid võttenurki ja plaane on leidnud aga operaator, kes sajandale ämma ja minia halvast läbisaamisest pajatavale loole huvitavate kaadritega väheke vürtsi juurde annab.
Oscari-väärilisi peaosatäitmisi film just ei paku. Kõigist osatäitjatest kõige enam torkab ehk silma kõrvalrollis särav Kristin Scott Thomas, kes saab nipsaka pereema kehastamisega suurepäraselt hakkama.
Plusspunktid saab veel muusikapealik Marius de Vries, kes on olnud muusikaline juht ka näiteks sellistele filmide juures nagu "Moulin Rouge" ning "Romeo ja Julia". De Vriesi valitud taustamuusika annab filmi igatahes tõelise eelmise sajandi alguse hõngu.
Kokkuvõttes eeskujulikult tehtud film heade näitlejatega, aga ei mingi kinotaeva supernoova.