Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Arvamus: majanduskasv ei tähenda veel heaolu

1706-aripaev 26. juuli 2009, 12:46

Pedagoogikamagister Ramo Pener leiab, et
majanduskasvu joovastus on petlik. Peost suhu elavad lihtinimesed ei võida
majanduskasvust midagi, kuid ometigi tuleb majanduskriisi mõrusid vilju
"nautida" just neil.

Järgneb Ramo Peneri arvamuslugu.

Viimased 20 aastat on majanduskasv olnud omaette eesmärk nii Eestis kui mujalgi. Majandusnäitajad peavad kasvama ja nii need ongi kasvanud meil üle pea, üle mõistuse. Majanduskasvu vankri ette on rakendatud plutokraatia, kus ohje hoiavad käes pseudoriigimehelikud politikaanid. Võib-olla on siin erandeid. Eesti inimene on vahend – küll Lissaboni, Maastrichti ja muude lepingute teenistuses.

Suurem osa eestlastest on olude sunnil majanduspoliitilised pantvangid, valitsejate marionetid ning „äraostmatute“ manipuleerimise objektid. Eelarvedefitsiidi hoidmine 3% piirimail on eesmärk, mille nimel pole kahju tuua isegi inimohvreid.

Kuna Eestis puudub keskklass, tuleb majanduskriisi mõrusid vilju „nautida“ just alamklassi kuuluval pööblil, kel pole olnud üleilmse kinnisvaramulli lõhkemisega mingeid seoseid. Rikkurid on nüüd lihtsalt natuke vähem rikkad, aga siiski suhteliselt rikkad, sest ka majanduskasvu pidurdumisel või vähenemisel ei pea nad pead vaevama olmemuredega ning pillava eluviisi olulise piiramisega.

Väide "meil kõigil on raske" on pehmelt öeldes silmakirjalik. Tõeliselt raske on ausat tööd ja suurt vaeva nägeval tööinimesel, kelle unistused riigi keskmisest palgast jäävadki heleroosaks unistuseks ning lootus majanduslikule heaolule kaob olematusse. Majanduskasvu ja majandusliku heaolu vahel puudub reaalne side ja suhe. Majandusnäitajad kasvavad, prognoosid lubavad jõuda meil peagi Euroopa viie rikkama riigi hulka – tegelikkus on aga sellega karjuvas vastuolus.

Me oleme Rootsi ja teiste pankade pantvangid – vabatahtlikult, sunniviisiliselt. Riigi- ja äripangad on soosinud nn mullimajandust, mis baseerub laenamisele, mitte säästmisele. Raha küll ei haise, aga laenatud raha peetakse halvaks rahaks ja neid, kel õnnestub elada säästudest, pole just eriti palju. Lääne-Euroopas ja USAs on neid kindlasti rohkem kui meil. Lihttöölised elavad peaost suhu – makstes korralikult makse ja laene, ent tagavara soetamine on põhimõtteliselt välistatud.

Üle oma võimete elamist iseloomustas hästi Nobeli preemia laureaat Friedrich August von Hayek 1974. aastal: „Leib tänaseks ja nälg homseks.“ Tegemist on juba ennesõjaaegse laenuekspansioonipoliitikaga, kus kunstlikult hoitakse intressid madalal ja mida omakorda toetab paberraha metsik juurdetrükkimine nii, et USAs juba ammu keegi enam ei tea, kui palju sularaha üleüldse käibel on. Üleilmne finantssüsteem on tänu halvale rahale (loe: laenurahale) kokku varisenud. Tuleb nõustuda Saksa presidendi Horst Köhleri ja liidukantsleri Angela Merkeli väitega, et meil on tegemist usalduskriisiga, mille tagajärjeks on nii finantsmajanduslik kui ka sotsiaalne kriis.

Majanduskasvu tõusvad numbrid siin erilist leevendust enam ei paku – kelle või mille arvelt (ka kartelli-, maksuparadiiside ja muud kokkulepped) on see kõik saavutatud? Usalduse taasvõitmine kaubavahetuses, investeeringutes ja majanduslikus koopereerumises on 21. sajandi põhiküsimus – elu ja surma küsimus riikide ja rahvaste eksistentsi tasandil. Selle tagajärjel langeb ühiskondlik heaolu, kuigi see on olnud väheste valitute privileegiks, kes Eesti Vabariigi taasloomise aegu olid õigel ajal õiges kohas, erastades ja ärastades pragmaatilise suva järgi.

Pankade vahel usalduskriis vaid süveneb. Kui kesk- ja äripangad müüvad jätkuvalt veel „kuuma õhku“, siis „halva“ raha hulk vaid suureneb. Kas kuld võiks „halva“ raha muuta „heaks“, on pankade jaoks raske ning otsustav küsimus. Bonni Majanduse ja Ühiskonna Instituudi direktor Meinhard Miegel väidab intervjuus ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung (03.06.09), et paljud majandustegelased on käitunud sarnaselt narkosõltlastele – iga hinna eest kasv, kasv, kasv. Erinevate mullide lõhkemine turgudel viib meid tagasi inimvõimete finants-majanduslikku reaalsusesse.

Börsimängudel ning majanduse elavdamisel pole juba aastaid mingeid seoseid olnud. Kasvava inimeste arvu juures pole enam võimalik maakera faunat ja floorat sellise tempoga ekspluateerida. Majandus raudteel põrkasid kokku kaks kiirrongi: majanduskasvust tingitud hullumeelsus ning karm reaalsus. Võitjate üle küll kohut ei mõisteta, aga majanduslaibad võiks sellegi poolest kokku lugeda – hoiatuseks järgmistele põlvedele. Nagu väidab Miegel: esimeses kriisis lõid kõikuma ettevõtted; praeguses kriisis ettevõtted ja pangad ning järgmises kriisis löövad kõikuma ettevõtted, pangad ja riigid. Kui demokraatia ja majanduskasvu vahele panna võrdusmärk, siis kolmanda kriisi alguseni on jäänud loetud päevad.

Kuidas küll majanduskasvu joovastusest kaineneda? Ehk mõjub kainestavalt fakt, mille põhjal viimase 30 aasta jooksul globaalne rahahulk suurenes umbes 40 korda, kaupade hulk aga ainult neljakordselt. Tänases mõistes heaolu suurendamine tähendab eeskätt katset vähendada hädasid ja kahjusid nagu suremus, haigused, looduskatastroofid jms.

Tegelikust heaolukasvust pole siin juttugi. Meil tuleb iga hinna eest pääseda nõiaringist välja, kus inimeste õnn ja heaolu on seotud autode, majade ja muude sarnaste varadega. Vaja on arendada ja toetada vaimset poolt inimeses. Investeerida kultuuri, haridusse, perekonda. Kardinaalselt on vaja muuta mentaliteeti rohujuure tasandil. Muutused algavad inimesest endast – tema südametunnistuse elluärkamisest ning mõtteviisi muutmisest.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. July 2009, 14:52
Otsi:

Ava täpsem otsing