Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kommentaar: kas kõik on olnud õigusvastane?

26. juuli 2009, 15:04

Poliitik Helle Kalda ütleb, et omandireform
kestab juba üle 20. aasta ja küsib, kas senini on kõik olnud õigusvastane.

Järgneb Helle Kalda kommentaar 16. juuni Äripäevas ilmunud Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liikme Tiit Ulase artiklile.

Juunis möödus jälle aasta Omandireformi aluste seaduse (ORAS) vastuvõtmisest 1991. aastal tollases Eesti Vabariigi Ülemnõukogus. Tiit Ulas, Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige, pakub nüüd reformide lõpptähtajaks 1. juulit 2011, mil mööduks 20 aastat nende alustamisest. Tegelikult kestab meil omandireform juba üle 20 aasta.

Võtsin Riigikogu arhiivist välja stenogrammid, et nende põhjal meenutada ja selgitada ORASe tegemist. Siis ehk saame aru omandireformi kollisioonidest ja leiame neile lahendusi. Ei ole ju normaalne, et mõnes küsimuses, näiteks nn baltisakslaste majade asjus, oleme lahenduste otsimisel jõudmas tagasi algusse.

Kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu istungil 8. mail 1991 oli päevakorras omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni esimene lugemine, märkis selle esitaja justiitsminister Jüri Raidla, et kahtlemata oleks omandireformi õige ja täpne ning teoreetiliselt põhjendatud nimetus hoopis omandisuhete reform. Omandireform on ühiskondlike suhete ümberkorralduste kompleksi süda ja mõistagi majandusreformi vundament. Kuivõrd see on nii, on omandireformi üheks keerulisemaks momendiks sotsiaalsete konfliktide minimeerimine ja leevendamine. Omandireform ei pea Eesti ühiskonda lõhki ajama, vaid olema suunatud olemasolevate ja tekkivate lõhede ületamisele, sõnas minister.

Sotsiaalse turvalisuse järgimise nõue sisaldub § 2 lõige 2: omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. „Siia on programmeeritud omandireformi arutamise metodoloogia; ei rohkem ega vähem!” rõhutas Raidla.

Mihkel Oviir hoiatas reformitegijaid lühinägelikkuse eest

Täiendava informatsiooniga esines toonane justiitsministeeriumi osakonnajuhataja Mihkel Oviir, kes jagas oma kahtlusi omandi- ja maareformi õiguslikest alustest ning tutvustas seoses kahe Saksa riigi ühinemisega tekkinud probleemide õiguslikke käsitlusi omandiõiguse muutmisest. Kuigi kahe Saksa riigi ühinemise aluseks olnud ühinemislepingus oli öeldud, et „põhimõtteliselt tagastatakse võõrandatud vara endistele omanikele ja nende pärijatele”, tõi omandiküsimuste reguleerimise seadus välja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtte, et need tagastamise ja kompenseerimise küsimused ei kehti võõrandamiste suhtes, mis toimusid vastavalt okupatsiooniõigustele või okupatsioonivõimude otsusele.

Saksamaa Kõrgem Konstitutsioonikohus langetas 25. aprillil 1991 rahvusvaheliselt tunnustatud õigusprintsiipidest lähtudes otsuse, mille kohaselt okupatsioonivõimude poolt või otsusel toimepandud sundvõõrandusi tuleb vaadelda kehtivatena peale okupatsiooni lõppemist, sõnas Oviir.

Kuna see otsus oli nii värske, pöörduti välisekspertide poole, et saada soovitusi meie reformiseaduste jaoks. Rootsi Kõrgema Kaubanduskooli professor Erik Eret asus seisukohale, et antud situatsioonis kehtivad meie suhtes täielikult rahvusvaheliselt aktsepteeritud õigusnormid, lisades teravmeelselt, et see on kehtiv kultuurriikide suhtes, kes loevad enda kohustuseks aktsepteerida rahvusvahelist õigust.

Ja Oviit ütles oma ettekannet lõpetades: „Poliitikutele on praegune seis mugav, sest nad võivad kehtestada iga seaduse, mida nad peavad vajalikuks, ilma kohtu kontrollita. Kuid see on väga lühinägelik seisukoht. Minu ettepanek oleks, et see seadus, omandisuhete seadus, mis puudutab paratamatult igaühte meie hulgast, ei oleks lühinägelik seadus.”

13. juunil 1991 jätkus omandireformi seaduse eelnõu arutamine Toompeal suures saalis. Tuleks meenutada, kuidas ilmus ORAS § 11 lõige 1 lõppu: „...arvestamata neil lasunud võlgu.“

Erikomisjoni juht Kaido Kama kandis ette omandireformi seaduse eelnõu arutelu tulemustest: “Paragrahv 11 – vara objekt. Siin on mitmeid ettepanekuid. /.../ on härra Uluotsa ettepanek /.../, siis on proua Sergij ettepanek /.../ ning härra Lippmaa ettepanek arvestada nii võlgu kui ka vahepealse aja jooksul selle vara korrashoiule tehtud kulutusi. Komisjoni seisukoht on nende ettepanekute suhtes eitav. Meil on praegu (kirjutatud) arvestamata neil lasunud võlgu. Me teame, et siit kahtlemata tuleneb järjekordne ebaõiglus“, lõpetas Kama.

Siinkohal on oluline esile tuua, et hetk varem oli sama seaduse § 2 osas komisjoni esimees teatanud: (Edgar Savisaare) valitsuse parandusettepanekuna tuua uuesti sisse esimese lõigu lõppu sõnad “ega tekita uut ülekohut”. Seega sai seaduse eesmärke sätestav § 2 praeguseks üldtuntud sõnastuse ja Kama esitas teadvalt seaduse eesmärgiga vastuolus oleva sätte § 11 lg 1 lõppu!

Õigusjärgsed omanikud jäeti ilma võimalusest olla aumehed

Justiitsministeeriumi asekantsler Urmas Volens meenutab juba Rooma õigusest pärinevat põhimõtet: võlgade aegumine ei tähenda, et nõue kaob, vaid kohus saab rakendada nõude aegumist ainult siis, kui võlglane sellele ise tugineb. See põhimõte annab võlglasele võimaluse käituda aumehena ja oma kohustust täita (PM 27.03.2008).

Täna teame, et kogu järgnenud varade nn tagastamine muundus ülekohtuseks just eelkäsitletud võlgade ja 50 aasta jooksul tehtud investeeringute arvestamata jätmise ning seaduse § 2 lõige 2 eiramise tõttu.

Millega on meil siis varade võõrandamisel nn õigusjärgsetele omanikele õiguslikus mõttes tegemist olnud, sest mõistel “tagastamine” puudub siiani legaaldefinitsioon? Rahvalikus kõnepruugis on sõna “tagastamine” kasutusel sarnaselt sõnadega “andma” ja “saama”.

Kas kõik on olnud õigusvastane alates esimestest sammudest varade nn tagastamisel?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. July 2009, 23:23
Otsi:

Ava täpsem otsing