Itaalia söök-jook vallutab Tallinna

Kas neid makaronikohti veel vähe on, võiks ohata, kui Villa Borgheses ei korraldaks elu pesueht itaallane.

Külmemal ajal valvas vanahärra restorani siseruumides, tervitas juba uksel külastajaid. Nüüd, suvel, on Villa Borghese kolinud ka restoranihoone vastas olevale haljasalale. Peremees hoiab seal oma valdustel silma peal, parajal ajal oliiviõli või palsamäädikapudeleid ulatades.

Restorani siseruumid on sisustatud juba tuttava käekirjaga - sedasama vanahärrat olen näinud ka Müürivahe tänava restoranis külalisi vastu võtmas. Itaaliapärast atmosfääri loovad fotokaadrid vanadest Itaalia filmidest, ooperiplakatid ja lihtsad itaalia laulukesed.

Terrassi üle valvavad Niguliste kirik ja Saku õlletootja logodega sirmid. Tallinna terrasside pingereas saaks Villa Borghese oma koha esimeste hulgas: näoga kiriku poole istudes saab osa Tallinna keskaegsest hiilgusest, end teistpidi sättides saab mõõdukalt distantsil möödujaid vaadelda.

Erinevalt paljudest, et mitte öelda enamikest meie söögikohtadest märgatakse Villa Borgheses sisseastujat kohe. Mul pole sellest midagi, et huvi minu vastu tuleb rahateenimisvõimalusest, peaasi, et tunnen ennast oodatuna.

Olen ka praegustel viletsatel aegadel pidanud mõnes tühjas restoranis enne tükk aega hõikuma ja kolistama, kui tagaruumidest keegi välja suvatseb loivata.

Nüüd söögist. Kattega saiad, pasta, pitsa, salatid, merekarbid, grill-liha, tiramisu ehk ikka see, mis itaalia restoranides, ei midagi üllatavat, mingeid krutskeid siin toiduga ei tehta. Serveeringud on pigem lihtsad, aga kõik oli värske, osavalt valmistatud ja maitsev.

Meeldis, et köögiviljasalatis kurgid-paprikad-redised omaette hoiavad ja kastmega liialdatud pole. Meeldis, et parajalt küpse sisefilee puhast maitset ei seganud kaste ega tugevad lisandid. Meeldis lihtne tiramisu, meeldis kange espresso, aga eriti meeldisid tugevas veini-tomati-kapparikastmes hautatud merikarbid ja kastmesse otsapidi torgatud kaks suurt röstsaiaviilu: oli mõnus saia kastmesse kasta ja vürtsikas suutäis kerge veiniga alla loputada.

Karbisööja näpuloputuseks toodi lauale sidruniviiludega vesi, aitäh selle eest, sest kuigi mulle meeldib neid merelõhnalisi limukaid süüa, ei taha ma seda haisu hiljem oma kätel tunda.

Villa Borghese hindadel pole masuga midagi pistmist, mõõdukalt süües-juues kulus kahe inimese lõunasöögile pea pool töötu kuu abirahast.

Teeninduse osas olin just sõpradelt kuulnud kõva kriitikat: napi keeleoskusega tütarlaps polevat oma tööga hakkama saanud.

Meid teenindas erakordselt suhtlusvalmis ja lõbus Valeri, kellega samaväärselt professionaalseid kelnereid võib Eestis ilmselt ühe käe sõrmedel kokku lugeda - oli lahe ja mugav.