Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kaheksa kümnesse
Kes iganes tol mälestusväärsel kümnendil vastuvõtlikus eas oli, sel tuksleb annus tehispoppi vereringes seniajani. 1980ndate iidolite uued plaadid jäävad isegi suhtelise õnnestumise korral klassikaga võrreldes tolmu koguma ja nii see lihtsalt on. Jaa, kes tollal Top 40ga kursis olid, ei talu tänapäevast Top 40 absoluutselt, sest vanasti oli ju muusika parem jne.
Aga Elly Jackson ja Ben Langmaid on ehitanud silla otse minevikku, süntesaatoripopi kuldaega, sirguvale generatsioonile võlgu jäämata. La Roux on röövinud parimatelt ja nii filigraanselt, et eelistan neid praegu üledoseeritud originaalidele. Päris lahe oleks selle albumiga 1981. aastasse rännata ja Vince Clarke'ile kuulata pakkuda. Reanimeeritud stiil pole iseenesest uus moejoon, aga keegi ajakirjast NME kirjutas tabavalt, et La Roux on lõplik sõna. Eriti taaskasutusturgudelt leitud esemete aksessuaarina.
Autor: Lennart Beat