Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Väärt kõrts keset Kirepi küla

Heidi Vihma 07. august 2009, 00:00

Savikoja kõrts tekitas pisikest usaldust juba välisel vaatlusel: lihtne, kuid mitte primitiivne ega talupoeglikult robustne. Tagasihoidlik, parajalt vanahõnguline, ometi kaugel antikvaarsusest. Ei mingit liisunud filterkohvi, vaid korralik kohviaparaat.

Välisel vaatlusel ei erinenud menüü oluliselt teistest samalaadsete lihtsate kõrtside omast: odav päevapraad, arendatumad liharoad, borš, pannkoogid, paar salatit, pelmeenid. Siiski - oli ka tavaline lihtne köögiviljasalat, mida enamasti lihtsamates söögikohtades toitude hulka ei arvata.

Seepärast olin praadi valides ettevaatlik, jätsin kõrvale lamba- ja veiseliha ja valisin seaprae. Põhjuseks see, mis ikka - esimest korda uues lihtsamat sorti söögikohas on seapraad alati kindel valik, sellega saab hakkama iga Eestimaa kokk. Aga imetrikkidel, mida tehakse lamba- ja veiselihaga neid söödamatuteks muutes, pole otsa ega äärt, ning sellepärast ma neid tühja kõhuga uues kohas tavaliselt ei telli.

Savikoja seapraad oli aga sellisest klassist, mida sageli ette ei tule - pehmet mahlakat liha kaks korda rohkem kui linnapraadidel, mõnus maitsestus, sobivad lisandid. Eriliselt tore oli seaprae parajalt loominguline köömnene kaste. Nii et hakkas isegi kahju, et lammast ei valinud, seapraadi saab ju igal pool. Ka päevaprae guljaši tugevaimaks küljeks oli kaste (liha oli selles 45kroonises roas küll vähe, aga põliseestlaste kombel saab ka soustist ja kartulist kõhu täis, pealegi kui soust nii hästi maitseb).

Kas pole nii, et meie "teeäärsed söögikohad" on kulinaarses mõttes justkui alaväärtuslikumad kui mitte-teeäärsed? Et teeäärne söögikoht peaks ainult kiirelt nälga kustutama ja kuidas see toitev ollus maitseb, pole justkui oluline. Friikartul, hamburger, hot dog, pelmeenid, sardell või pihv, plasttopsis kohvilurr on pigem normiks kui erandiks. Mida lähemal põllule, seda sügavkülmutatum ja igisäilivam kipub olema menüü - külmikust tulnud friikartul esindab köögivilja ja tööstuslik hakk-kotlet liharooga.

Sellises kontekstis on Savikoja kõrts muidugi erakordselt hea erand. Seda juhul, kui erakordsuseks pidada seda, et augustis pakutakse maakõrtsis värsketest peetidest tehtud borši ja köögiviljasalat maitseb nii, nagu oleks see peenralt võetud kraamist tehtud. Ja et liharoaga on vaeva nähtud ja see maitsvaks ning omanäoliseks kujundatud.

Klassikalise Michelini reisijuhtide algsete hindamiskriteeriumite järgi saab söögikoht ühe tärni siis, kui ta on oma kategoorias väga hea ning möödasõidul väärt sisse astuda. Kaks tärni saab ta siis, kui söögikoht on (kordan veel - oma kategoorias) nii hea, et väärib väikest kõrvalhaaki. Selle järgi on Savikoja kõrts küll kahte tärni väärt. Ekstra kohale sõitma ei hakkaks, aga kui Tartust Otepääle läheks, siis võiks Elva-Kirepi-Rõngu tee valida küll.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:03
Otsi:

Ava täpsem otsing