Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ago Teder: eliit ja eksistentsikriis

1706-aripaev 09. august 2009, 09:30

Ago Teder tuletab meelde, et Jaan Kross on öelnud, et “lõppude lõpuks arvan juba refräänina, et meile on muust tähtsam oma poliitika iibe küsimuses.”

Järgneb Ago Tederi mõtisklus eliidist ja eksistentsikriisist.

Eesti kõige väärtuslikum rahvuslik kapital on eesti inimkapital, mille “tootmine” sajandilõpul iseseisvunud Eesti vabariigis on silmnähtavalt kahanenud: 1992.-2000. a. bilansis on 159 046 sündi ja 199 843 surma, mis teeb iibeks -40 797. Aborte oli seejuures 114 273!

Uue sajandi algul vegeteerib eestlaskond allpool taastepiiri ning nõudlus võõrtööjõu sisseveo järele kasvab. Et sündimuse allakäik on valdavalt urbaniseerunud, turumajanduslikku tarbimisühiskonda juhtiva vaimu, võimu ning rahaeliidi tegevuse ja tegevusetuse tulemus, tõdeti juba Eesti vabariigi kolmekümnendate sünnikriisi vaagides. Toona järeldati, et mingis rahvaosas paratamatut sündide allakäiku tervikuna on riigil odavam peatada kui hiljem sündimust tõsta, mille juures sündide endist taset enam ei saavutata (vt Eesti rahva tulevik, 1935/93).

Aruteludes "kuhu investeerida Eestis olemasolev raha" on ka täna harva kuulda, et peale kinnisvara, autode, muljeterohkete reiside ja muu sellise peaks investeerima rohkem oma lastesse. Soovitus oleks suunatud ennekõike rikastele ja edukatele, sest nende endi ja kogu Eesti edu jätkumine eeldab ennekõike nende hallolluse väärtustamist ja jätkumist ka järelpõlves. Rahva jätkusuutlikkuseks on eriti oluline, et rahvastikutaastes tervikuna valdaks nn positiivne viljakusevalik, st et uues põlvkonnas oleks rohkem eelmise põlvkonna paremaid omadusi. Idamaa tõusu on mõned rahvastikuteadlased seletanud just viljakusevalikuga, sest selles kultuuriruumis on sajandeid üksikisiku edukust ja eluõnne seostatud tingimata perekonnaõnne ja rohkete järglastega. Karmides tingimustes aga jäävad ellu just edukama rahvaosa ehk eliidi rohked järglased.

Seevastu on siin leitud, et Õhtumaades propageeritud ettekujutus õnnest piirdub vastupidisega - perekonna ja järglasteta saavutatud õnnega. Euroopa tuleviku pärast on hiljuti muretsenud ka paavst Benediktus XVI - Euroopas valitsevat tuleviku suhtes kummaline umbusk, mis kõige selgemini avaldub tõsiasjas, et lapsi ei peeta enam lootuste kandjaks! Paavst tõdeb, et Euroopa on oma välise edu sunnil sisemiselt tühjaks jooksnud!.

Ennasthävitavate õnneväärtustega nakatatud “edukate” hukutavat mõju ühiskonnale märgati juba möödunud sajandi algusaastate Eesti vabariigis ning hoiatati, et “oma omaduste tõttu rahva juhtivatele kohtadele ja eestvedajateks saanud isikute vähene sigivus on saatusliku tähendusega rahva tulevikule” (Eesti Eugeenikaseltsi juhtlaused 1924). 1938. aaastal pärast Eesti esimest nn sametist rahvastikukriisi kirjutas Jüri Uluots, et rahvaste elus on järeltuleva soo arv mõõtuandva tähtsusega ning järelpõlve kasvu tagavate abinõude ellukutsumine ning ühiskonna vaimne psühholoogiline ettevalmistamine on eesti intelligentsi kohus. ”Kui siin haritlaskond end tarvilikul määral ei avalda, osutub ta selleks osaks rahva kehas, mis oma funktsioone ei täida,” sõnas Uluots (ERK, 1938-4). Võime öelda, et seda funktsiooni pole omaks tunnistanud tänane noorem eestikeelne haritlaskond ning tema liidrid.

Perekonnaelu lagunemine, laste hülgamine ning alternatiivsete iibepuudulike kooseluvormide vohamine on tänase Eesti mood. Euroopa kultuuriruumi sisenemisel on suur osa Eesti nn uuseliidiks tituleeritud isenditest vabastanud end perekonna ahelatest ning jätkusuutliku perekonna loovad üksikud. Haritud ja edukad naised, aga ka edukate meeste atraktiivsed naised naudivad kaasade rikkust ning aupaistet, ent ei huvitu sellest, et see kõik jätkuks ka nende järglastes. Tegu on justkui tühiõite hurmava õilmitsemisega iluaias. Samas kasvatab süvenev iibepuue järjest enam vajadust võõrtööjõu järele. Riigikontrolör Mihkel Oviiri äsjases ettekandes Riigikogule öeldigi juba välja Eesti riigi elujõudu turgutava uue võõrtööjõu kontingendi suurus - 300 000 inimest! Samal ajal avastab, soovitab ja võimendab eestikeelne meedia, eriti naisteajakirjad, läänes viljeldavaid perekonnata ja lasteta õnne- ja heaolumudeleid.

Eliidi mentaliteedis on halvim, et vanemarolli ja lapsi ei peeta ühiseks, tunnustamist väärivaks väärtuseks. Silmatorkavad on näiteks võimunaiste avalikud ründed eesti perekondade kullafondi, suurperede vastu: naisministrid on soovitanud nende riiklikku toetamist vähendada, naisministri nõunik on nentinud, et kriisiolukorras polevat sündide kasvu eetiline või otstarbekas lausa riiklikuks eesmärgiks seada, minister ise on püstitanud eksistentsiaalse dilemma – kas me tahame, et meil oleks palju lapsi või tahame elukvaliteeti ning on muretsejaid lohutanud, et “eesti rahvast on ajaloos olnud tunduvalt vähem kui praegu ja ta on ikka alles.” Ka eakas meesminister, kellel on neli tütart, on suurperesid tituleerinud soovimatuteks lapsetegemismasinateks ning paljukiidetud ühiskondlikus kokkuleppes soovitatud eesti suurperede väidetavaid sündimuskäitumise äärmusi piirata. Süstemaatilise ründe tulemust oleme juba näinud. Kas sajandilõpu omariiklusega eestlaskonnas tekitatud enneolematu, juba krooniliseks muutunud iibepuue tähistab Eesti NSV genotsiidipoliitikas kavandatud rahvastikumuutuste jätkumist Eestis Vabariigis?

Maarahva juurtega põlisrahvas kulgeb rahva taastootmine laias spektris - suurema taastevõimega suurperedest kuni ainulapsega hobiperedeni. Viimaste järjest kasvav hulk linnastunud eestlaskonnas on kujundamas uut, moodsat, ent iibepuudelist perekonnamudelit ning sünnistatistika kinnitab, et just nn vabadest kooseludest sünnib liiga vähe lapsi. Seevastu väidetakse ühiskondlikus kokkuleppes, et Eesti rahvastiku sündimuskäitumine olevat väga stabiilne ja üha rohkem ühtlustav ning tagavat ka rahvastiku jätkusuutlikkuse.

On fakt, et eestlaste sündimuskäitumine erineb muulaste omast just laiema spektri äärmuste -märkimisväärse suurperede hulga poolest, kelle osaks langeb aastasündides 20-25%. Nende tähenduse on avanud sotsioloogid Mikk Titma ja teised, kes on öelnud, et “iive saab tõusta eeskätt lasterikka pere kui perekonnaelu ühe vormi taaselustamise kaudu” ning vastav elustrateegia nõuab selle perekonnaelu ühiskondlikku ja isiklikku väärtustamist. ET demograafiline olukord mõjutab kogu ühiskonnaelu spektrit, sellest on juba varem, 1938. aastal kirjutanud peaminister Uluots: ”Ei ole ühtki ala eluala, kus rahva juurdekasv suuremal määral ei avalduks. See avaldub endastmõistetavalt majanduselus, aga ta mõjutab ka rahva vaimset elu ja vaimugi kõigis tema avaldustes.” Et Uluotsa järeldus peab paika ka rahva kahanedes, tõestab tänase eesti elu heitlikkus ja tulevikuväljavaadete ebaselgus.

Kes rõõmustavad, kes kurvastavad, et äsja valitud Eesti vabariigi kõrgemas riigivõimuorganis ehk võimueliidis toimetab senisest tunduvalt arvukam, enneolematu vallaliste, lahutatud ja lasteta naissaadikute hulk. 21 naissaadiku kohta jagub ainult üheksa last? Samas on Eesti seni ainus lasterikas peaminister kinnitanud valitsuse tegevussuunaks - jõuka ja lasterikka Eesti loomise! Kui isegi rahvaesindajate praegune koosseis ei suuda end taastoota – saadikute lastest ei jätku uue Riigikogu koostamiseks - kellelt saab valitsusjuht tuge põhiseaduses rõhutatud omariikluse sihile? Näiteks on üks Eesti vabariigi tuntuim naispoliitik ja Riigikogu liige avalikult kurtnud: ”Mult nõutakse rasestumist, nõutakse sõna otseses mõttes. Et mingu ma koju ja hakaku sünnitama!” Miks mina?!hüüatab saadik, kas see pole igaühe vaba valik?

Kui juba rahvasaadikud liigitavad rahva ja riigi tuleviku loomise ainult naise otsustusõigusega intiimprobleemide hulka, võiks küsida, miks siis meestel on kaitseväeteenistus kohustuslik? Võiks küsida ka seda, kellele on mõeldud Eesti põhiseaduse kodanikukohust rõhutavad read - säilitada rahvus ja kultuur läbi aegade? Majanduslikult ülihästi kindlustatud naispoliitikute missioon olgu vähemalt ühiskonna jätkusuutlikkuse, vanemarolli, laste ja perekonnaelu riiklik väärtustamine ja nende huvide tulemuslik kaitsmine seadustes. Kui mingil põhjusel ollakse sattunud allakäigutrepile, on ennekõike võimueliidi kohus, kusjuures on see ka tema võimuses, teha kõik, et suund vastupidiseks muuta. Riigikogu nais- ja meessaadikute muretule esinemisele reklaamikanalite laulu- ja tantsuvõistlustel pole veel lisandunud aktiivsust ja hoolivust poliitikaväljadel - kuidas tulevad toime ja millist riiklikku abi vajavad vastalanud ohtlikus ning eriti lastega perekondadele ettearvamatute tagajärgedega lõppeda võivas majanduskriisis neile muretu elu kindlustanud valijad. Põhiseaduse p 27 eeldab seda!

Eelmistes eestlaste põlvkondades kujunenud rahvuslik eliit hävitati viimasel poolsajandil füüsiliselt või pidi eliit maalt põgenema ega saanud anda oma rahvale järglasi. Millega aga põhjendada äsja lihtrahvast tõusnud nn uuseliidi ignorantsust esivanemate sajanditepikkuse jätkusuutlikkuse ning taastekkinud rahva eliiti moraalselt kohustava positiivse viljakusevaliku suhtes?

Suursaadik Tiit Matsulevits selgitab: “Õigupoolest on vastutustunne see ühisnimetaja, mille olemasolul võivad nii poliitikud, rahamehed kui ka intellektuaalid end täie õigusega ühiskonna eliidiks nimetada.”

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
15. February 2011, 21:02
Otsi:

Ava täpsem otsing