Ado Lille värvierootika

Ado Lille puhul on kombeks alustada sellest, et teda tuntakse eelkõige abstraktse maalijana ja kindlasti mainitakse alati, et ta on kunstnikuna iseõppija. Tõepoolest, Lillel on kraad õigusteaduses, kuid sügav kirg maalikunsti vastu jäi peale.

Vaal galerii näitusel on üleval maalid Ado Lille n-ö uuest etapist, mis algas 1990ndate lõpus, kui ta abstraktsionismiga lõpparve tegi. Lill hakkas huvituma figuratiivsest maalist, kuigi see suunamuutus ei olnud kardinaalne. Endiselt tunneb töödes ära Lillele iseloomulikud eripärased värvilahendused ning reljeefse maalipinna. Ka uutel töödel valitseb rohkem värv kui figuur. Suureformaadilistel lõuenditel looklevad üksteise kõrval massiivsed värvipinnad, mille seest ilmuvad arglikult figuuride katkendlikud jooned.

"Anonymuse" näitust valitseb erootika. Kuid see erootika ei tulene ainult kujutatud naisekehadest, mis kord üksikult, kord mitmekesi lõuendile on maalitud. Ka Lille värvid on erootilised. Need on kriiskavad neoonkollased, -lillad ja -punased. Tema värvid ei ole sensuaalsed ega isegi harmoonilised, aga nad tekitavad siiski kummalist elevust.

Haprad figuurid, mis Lille paksu värvikihi alt välja üritavad tungida, on noored naised. Kunstnik ei ole eriti süvenenud nende näoilmete edasiandmisesse, vaid ilmselgelt on Lille huviorbiidis olnud kurvikate ja nappide joonte läbi figuuriloomise katsetamine.

"Less is more", nagu öeldakse, ja see kehtib Ado Lille puhul sada protsenti. Üksikutest joontest moodustub suurel värvilisel pinnal pikutav lillakates toonides naisekeha, nagu maalil "Akt rohelisel foonil" (2009). Enamik naisfiguure ongi kujutatud kas magamas või puhkeasendis.

Tõestuseks, et Ado Lill on endiselt eelkõige kolorist, on kaks ühesuguste figuuridega maali "B&M" (2008) ja "B&M" (2009), mida eristab värvifoon. Siin on kujutatud kahte naist pooleldi üksteise peal lamamas. Varasemal tööl on neid kujutatud kärtspunaste juuste ja neoonkollaste kehadega. Selle aasta töös on mõlemad naised sulandunud üheks sügavpunaseks tooniks.

Lesbiliste stseenidega töid on Ado Lillel väljas veelgi. Suur kolmeosaline maal "Anonymus" (2009) kujutab kolme naist. Kahe naise alakehad on põimunud erootilisse poosi, kolmas naine aga on üllatavalt eemalseisev, külm ning kujutatud hoopis näoga, mitte kehaga.

Ado Lille näitus esitab lõppkokkuvõttes ikka klassikalist esteetilist aktimaali, kuid seda kunstnikule omase iseäraliku puändiga.

Autor: Ragne Nukk