Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Lotman: prügi põletada või ladustada

Aleksei Lotman 17. august 2009, 07:41

Jäätmete põletamisel on kahtlemata nii
positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Positiivsete hulka tuleb arvata võimalus
saada energiat ja seega põletada maavarasid senisest säästlikumalt, samuti
ladestatavate jäätmete mahu vähenemine - võtab ju tuhk oluliselt vähem ruumi kui
põletamata jäätmed.

Paraku kipuvad negatiivsed küljed positiivseid üles kaaluma - eriti, kui põletatakse sorteerimata jäätmeid. Esiteks on jäätmed tihti väärtuslik teisene toore, millele leidub paremat rakendust kui lihtsalt ahju ajamine.

Teiseks tekib segajäätmete põlemisel ohtlikke aineid, mis lenduvad heitgaasidega atmosfääri või jäävad osalt tuha sisse. Enim on põhjust karta dioksiine, täpsemalt plüklorodibensodioksiine ja polüklorodibensofuraane. Tegemist on ülimürgiste ainetega, mida väga väikestes kogustes tekib peaaegu igasuguse vähegi keerukama koosseisuga orgaanilise olluse põletamisel. Paraku annab segajäätmete põletamine mitmel põhjusel hoopis suuremaid dioksiiniheitmeid võrreldes enamiku teiste orgaaniliste kütustega. Enam kui kaks kolmandikku teadaolevast globaalsest dioksiiniemissioonist 20. sajandi lõpukümnendil pärines jäätmepõletusest. Asja teeb meie jaoks keerukamas seegi, et iseseisev dioksiinide määramise võimekus Eestis puudub ning selle väljaarendamist on seni peetud meile rahaliselt üle jõu käivaks. Seetõttu oleme sunnitud tellima analüüse jõukamatelt naabritelt nagu Saksamaa ja Soome.
Senised uuringud lubavad oletada, et praegu ei teki meie elektrijaamades ega muudes, sh kontrollimatutes põlemisprotsessides keskkonnale ohtlikul määral dioksiine. Taoline hõre seire ei anna aga mingil juhul piisavat teavet jäätmepõletuse käivitamisel elukeskkonnas toimuvatest ohtlikest muutustest. Seega on jäätmepõletamise absoluutne eeltingimus senisest hoopis tõhusama dioksiiniseire korraldamine.

Mõnevõrra aktsepteeritavam segajäätmete põletamisest oleks sorteeritud või liigiti kogutud jäätmete puhul mõne jäätmeliigi suunamine kontrollitud põlemisprotsessidesse. On ju erinevad jäätmed piisavalt erinevate põlemisomadustega ning väga erinev on ka ohtlike ühendite emissioon. Ja loomulikult sõltub põlemissaaduste mürgisus ka põlemisprotsessist - temperatuurist, hapnikuliiast jne. Näiteks värvimata ja immutamata puidujäätmete põletamine on ju üsna madala riskiastmega tegevus väga erinevates kateldes, mõnda plastikuliiki aga võib põletada vaid eriseadmetes.

Kokkuvõtteks: enne, kui jäätmeid uljalt põletama asuda, tuleb kindlasti seitse korda mõõta. Läbi tuleb mõelda, milliseid jäätmeid ja milliste põletitega (sh milliste puhastusseadmetega) põletama hakatakse, kuidas korraldatakse keskkonnaseire ning mida tehakse, kui seire peaks näitama eeldatavast suuremat saastamist. Kui see on läbi arvutatud, tasub veel kord mõelda, kas kõigi ohutusabinõude rakendamisel on prügipõletus ikka tasuv ettevõtmine. Ja kui ei ole, tuleb loobuda põletamisest, mitte ohutusabinõudest.

Jäätmete põletamine ei ole sugugi ainus viis neist energiat saada. Hoopis väiksema negatiivse keskkonnamõjuga on prügilagaasi kogumine ja selle põletamine, mis on tänases maailmas üsna levinud tehnoloogia ning meil Eestiski tuttav. Arendamisel on ka termilise gaasistamise tehnoloogiad, mis võimaldaks saada jäätmeist põletamiskõlbulikku gaasi enne prügilas ladestamist, kuid need pole veel masskasutusse jõudnud. Jäätmetest saab toota mõndagi kasulikku, sh energiat, muulgi viisil kui neid ahju ajades.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
17. August 2009, 09:45
Otsi:

Ava täpsem otsing