Berliini alternatiiv Linnagaleriis

Kui riskantne on teha Eestis näitust märksõnadega "skinhead", "punkar" ja "homoseksuaal"? Ühest vastust siin muidugi ei ole, kuid kuraator Harry Liivranna sõnul eksponeeritakse üsna värvikat subkultuuri käsitlevat teemat siinmail esmakordselt.

Linnagaleriis avatud näitus "Skin. Punk" on esimene näitus Eestis, mis on täielikult pühendatud vähemuslikule kultuurigrupile - geidest skinhead'idele ja punkaritele. Tuleb tunnistada, et markantsed vähemused jõuavad üldse harva eesti kunstiareenile, kuigi mujal maailmas võib neid galerii seintel märksa tihemini kohata.

Ei usu, et asi on kunstipubliku vastuvõtu võimes või materjalipuuduses. Aina süvenevalt on emantsipeeruvatest vähemusgruppidest (feministid, geid, mustanahalised jne) maailma kunstiareenil räägitud juba 1960. aastatest feminismi jõudsa pealetungiga seoses.

Enne vaatamaminemist ei pannud ma sellele näitusele mingeid ootusi. Noorest saksa kunstnikust Christian Vagtist ma varem kuulnud ei olnud ja tuleb välja, et Linnagalerii näitus on talle omaette debüüt kõrgema tasemega galeriis.

Vagt on õppinud filmi- ja teatriteadust segamini politoloogiaga. Lavastuslikku osavust ja detailitabavust on filmiga kokkupuutumine kindlasti soodustanud, kuid õnneks säästab näitus vaatajat poliitika probleemidest.

Noor kunstnik on avanud hulga inimeste jaoks konfliktse teema värskendavalt uue nurga alt. Vagt ei pretendeeri võitluslikule vastuastumisele või subkultuuri propagandale. Pigem on ta tagasihoidlik ja mediteeriv, avades homoseksuaalidest skinhead'ide ja punkarite elu neid tahke, mis kipuvad jääma nende välise imago varju.

Ka Harry Liivrand kinnitab, et selle subkultuuri kohta esinevad stereotüübid tuginevad suures osas vaid riietusele, soengule jms. Ent ilma väliste atribuutideta see kultuurigrupp ei toimiks

Vagti fotod on keskustelus nii omavahel kui ka haaravad vaatajat, ei peleta teda eemale, vaid kutsuvad vaatama kaugemale pinnapealsetest stampidest. Vagt on portreteerinud inimesi oma tutvusringkonnas, mistõttu on neis tugevalt tunda isiklikku intiimset mõõdet. Ei puudu ka melanhoolne alatoon, mille mõjuvust süvendavad poosid, silmavaated, rakursid.

Siiski ei näe vaataja fotodel geiskinide ja geipunkarite igapäevaelu. Näitusest õhkub eksistentsialistlikku raskemeelsust ja armastuse mõru-magusat maiku. Muidugi viitab see kõik omadusele, mida tavaline inimene punk-skini subkultuuriga ei seosta - sentimentaalsus. Viimane ongi see uus vaatenurk, kust Vagt oma portreteeritavate elu on avanud.

Christian Vagti puhul on oluline märkida veel seda, et ta elab Berliinis, mida tuntakse Euroopa geiskini ja geipungi pealinnana. Berliin on olnud tugev alternatiivsete hoovustega kunstilinn 1980. aastate lõpust alates, võib-olla isegi keskus.

Berliini müüri langedes oli soodus pinnas rajada mahajäetud amortiseerunud hoonetesse galeriisid, samuti kasutati ära Berliini kesklinna tühermaid. Nii kuidas vanu tööstushooneid renoveeriti, hoogustus ka Berliini alternatiivne klubiskeene, mis tõi kokku palju loomingulisi inimesi, kes otsisid suurte institutsioonide promotud kunstile vaheldust.

Kui mõnele näitusele ei soovitata lastega minna, siis Christian Vagti fotod on intelligentsed ja lihtsad empaatiavõimelisele inimesele.

Autor: Ragne Nukk