Soolasiig suviselt soojas paduvihmas

Artikkel

- Uudised
- Heidi Vihma
- 20. august 2009 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Soolasiig suviselt soojas paduvihmas
Seekordset söögielamust Tartu raekoja platsi Chocolats de Pierre'is vürtsitas suve suurim paduvihmahoog.
Parim aeg Tartu Raekoja platsi restoraniterrasside jaoks on augusti viimased või septembri esimesed päevad, kui tudengid juba linnas, aga akadeemiline jahedus pole veel suvelustist jagu saanud.
Kui menüü osas erilisi kapriise pole, on üsna ükskõik, milline söögikoht valida. Minul aga on. Nii uurisin järjest kõik menüüd läbi, need olid üsna ühte nägu.
Teate ju küll seda Eesti restoranide tüüpmenüüd, mis algab Caesari salatiga, siis tuleb lõhe- või paremal juhul kukeseenepasta, mõnikord seljanka või borš, siis kodusel viisil tehtud sealiha ja grillitud kanafilee vokitud köögiviljaga. Lõpetuseks tiramisu või pannkoogid jäätisega.
Aga siis leidsin ühest menüüst soolasiia musta rukkileiva, kartulite ja võiga! Ei uskunud oma silmi, sellist asja pole veel restoranis näinud. Tõstsin pilgu - palun väga, seda pakub ei keegi muu kui Chocolats de Pierre, kelle juurest pigem šokolaaditrühvleid oskaks otsida.
Soolasiiast ärevusse aetud, tahtsin kõike proovida, nii maasikatega kitsejuustusalatit kui ka Capri salatit ja ingverikalkunit ja muidugi kooke. Aga kui ettekandjalt salatite suuruse kohta uurisin, ütles ta, et need on nii suured, et kõhu saab täis küll.
Õnneks ei osutunud see tõeks, salat oli ohtra pesto-õlikastmega küll kalorirohkeks tehtud, kuid peale maasikate ja salatilehtede ei paistnud seal midagi olevat, nii et palusin ettekandjal tulla appi kitsejuustu tuvastama.
Tema teadis vaatamatagi, et kokk on selle unustanud panna ja serveeris puuduva salatikomponendi eraldi taldrikukesel.
Hea sõber, kellega lõunat jagasime, tuletas meelde, et eelmisel korral, kui me kahekesi Raekoja platsil restoraniterrassil lõunatasime (see polnud küll seesama koht, vaid paari söögikoha võrra raekoja poole), olime saanud kanapasta ilma kanata. Usun siiski, et tegemist on õnnetu juhuste kokkusattumise, mitte kohaliku stiiliga.
Soolasiig tumeda leiva, ürdivõi ja kartulitega kompenseeris õnnetu kitsejuustusalati täiel määral, kala oli pehme, paraja soolaga, leib värske, must, lõhnav ja pehme, kartulid sellised väiksekesed, samuti värsked ja maitsvad - tõeline Eesti unelm.
Ka ingverikalkun oli hea, aga erinevalt siiast ei äratanud see rahvusvahelist kööki esindav fusion-roog rahvuslikku uhkust ja sai seepärast märksa väiksema tähelepanu osaliseks.
Lisaks tumedale leivale ja maitsevõile saime siiakala juurde veel ühe lisandi - olime parajasti pearooga lõpetamas, kui hakkas kallama paduvihma. Soolakala ja suviselt soe vihm sobivad väga hästi kokku.
Hetkel kuum