Ohtlik mõte: Euroopa võlakiri

22. august 2009, 15:00

Globaalse finantskriisi süvenedes tekkisid
erinevate Euroopa rahaliidu (EMU) liikmesriikide võlakirjade intressimäärades
tohutud käärid.

EMU algusaastatel jõudsid eurotsooni riikide pikaajalised intressimäärad enam-vähem ühtsele madalale tasemele, mis oli iseloomulik Prantsusmaale, Saksamaale ja Hollandile enne eurot. Itaalia ja Kreeka võisid tunda rõõmu sellest, et riigilaenude teenindamine muutus neile palju odavamaks. Paljudele inimestele tähendas euro tulek mitte ainult valuutariskide kadumist, vaid ka seda, et kõik euromaad kuulusid nüüd ühtsesse rahandusliku ja finantsstabiilsuse tsooni.

Enne kriisi oli pikaajaliste intressimäärade erinevus EMU liikmete seas ligi 25 baaspunkti. Nüüd aga valitseb oht, et suurenevate eelarvepuudujääkidega riigid (nagu Iirimaa) ja suure võlakoormusega riigid (nagu Kreeka ja Itaalia) peavad maksma oma valitsuse võlakirjadelt palju suuremat intressi. Investorid võivad lihtsalt nõuda neilt suuremat riskipreemiat. Tugeva eelarvepositsiooniga maade (Prantsusmaa, Saksamaa, Soome) intressimäärad on aga olnud meeldivalt madalad, sest investorid põgenevad kvaliteeti otsides nende juurde.

Pikaajaliste intressimäärade tõus on löönud kõige valusamalt neid maid, kelle rahaasjad kõige enam korrast ära. Arvatakse isegi, et mõni riik võib rahaliidust putku pista.

Selle taustal pole üllatav, et populaarsust on hakanud koguma ühtse Euroopa võlakirja idee. Selle peamine mõte oleks vähendada riskipreemiat, mida maksavad vähemusaldusväärsed võlgnikud. Kuid see saab teoks saada ainult siis, kui selleks annavad oma tagatise need rahaliidu riigid, kelle rahaasjad on korras. „Tõeline” Euroopa võlakiri peab rajanema kõigi riikide ühisgarantiil, kus tugevamad tagavad nõrgemaid. Euroopa võlakirja pooldajate meelest peakski see olema tõeline Euroopa solidaarsus.

Kuna ühisvõlakiri kaotaks eri riikide võlakirjade intressierinevused, siis on küsimus selles, milliseks kujuneks selle lõplik intressimäär ning – mis veel olulisem – mis oleks selle mõju riikide tulevasele eelarvepoliitikale ja eurole endale.

Selline võlakiri eeldaks seda, et riigid nagu Prantsusmaa ja Saksamaa peaksid hakkama maksma kõrgemaid riskipreemiaid, mis kokkuvõttes tähendaks neile maksukoormuse tõusu. Ja kuna investorid ootavad selliste võlakirjade suures mahus väljaandmist, siis tõuseks ka intressimäärad juba välja antud rahvusvõlakirjadele, ka tugeva positsiooniga riikides. Keegi ei tea, kui kalliks see kõik maksma läheb.

Aga põhiline on hoopis see, et ühisvõlakiri oleks esimene samm riigiabi ja -toetuste libedal teel, mis teeks lõpu ka stabiilsele eurotsoonile.

Ühisvõlakiri ei oleks ravim eelarvedistsipliini puudumisele. Vastupidi, nõrgale riigile oleks see vaid platseeboravim, kuid samas tekitaks see ohtliku illusiooni, et rahamuredest saab vabaneda ilma reforme ette võtmata.

See, kui nõrku riike julgustatakse eelarvepuudujääkidega jätkama ja panustama sellele, et teised nad supist välja aitavad, läheks rahaliidu tugevamatele riikidele kalliks maksma. Samas õõnestaks see rahaliidu raskelt kätte võidetud usaldusväärsust ja selle mainet tsoonist, kus valitseb stabiilsus ja vastutustundlik eelarvepoliitika. Ja viimase eest maksavad kõik euromaad.

Üle-Euroopalisel võlakirjal oleksid ka tõsised poliitiline tagajärjed. Igasugune poliitika, mis sunnib vastutustundlikkust üles näidanud riike maksma nende maade vigade eest, kes paisutasid eelarvepuudujääke ja võtsid võlgu, õõnestaks rahva toetust eurotsoonile. Solidaarsuse tõeline tähendus peitub selles, et kõik euromaad peavad alluma rahaliidu põhireeglitele, täites stabiilsus- ja kasvupakti ja vastastikuse mitteabistamise lepingut. Need riigid, mis tahavad neid põhimõtteid rikkuda, murdes omaenda pühalikke lubadusi, ainult näitavad üles solidaarsuse puudumist.

Copyright: Project Syndicate, 2009.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    23. August 2009, 13:47
    Otsi:

    Ava täpsem otsing