Pühapäev 19. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kõiv: ei taha abitute kodanike riiki

Tõnis Kõiv 23. august 2009, 13:42

Majanduskasvu tempo on vajunud südatalviste
miinusnumbriteni. Kui on talv, tundub idee kõikide puudeomanike halud kokku
kuhjata ja põlema panna ahvatlev. Kuid terve mõistus hoiatab, et homme võib olla
veel külmem, ja siis hõõguvast tuhast külma peletamiseks kaua ei piisa.

Negatiivne eelarve on parlamendis saanud tavaliseks tööteemaks. Maksukoormus on sellel aastal hüppeliselt kasvanud. Juba on tõstetud nii käibemaksu kui ka töötuskindlustusmakset. Ometi on neid, kes arvavad (nt sotsiaaldemokraat Eiki Nestor 14.08 Postimehes), et kõiki muresid lahendab jätkuv maksutõus.

Eestil on lihtne saada näiliselt Põhjamaakas, mis on tuntud kõrge maksukoormuse ja rikkaliku sotsiaalpoliitika poolest. Kuid Soome ja veel rohkem Rootsi ning Taani on aastakümneid ehitanud üles oma majandust, arendanud inimkapitali ning loonud rahvuslikku rikkust.
Seda kõike sõrme nipsutades tasa ei tee. Eesti eesmärk jõuda 15 aastaga viie Euroopa jõukama hulka võib täna leida parastamist, kuid eesmärgipäratu rahmeldamisega ei jõua me kindlasti kuhugi.

Eestil on täna valida: kas asuda otseste maksutõusude teele ehk asuda lämmatama ettevõtlust või siiski jätkata majanduse arendamist soodsat ettevõtluskeskkonda säilitades, inimestesse investeerides, nende vaba initsiatiivi ergutades. Viimane valik toob endaga kaasa pikaajaliselt suuremad laekumised riigikassasse, mis omakorda annab võimaluse maksta pensione, vanemahüvitist ja sotsiaaltoetusi.

Ka parim sotsiaalpoliitika on õige majanduspoliitika. Sotsiaalkulutusi tuleb võtta kui investeeringut inimkapitali. Jõupingutused tuleb suunata uute töökohtade tekkimise soodustamisele ja töötute arvu vähendamisele.

Hädaabitööd ja sotsiaalsed töökohad ehk plaan võtta kõik töötud avaliku sektori palgale ei ole lahendus töötusele. Sotsiaalsete töökohtade puhul tekib kõigepealt küsimus, kas nende järgi on ka tegelikult vajadus või on töökoht loodud töökoha enda pärast.
Minu arvates tõi üks venekeelne tööotsija telekanali uudislõigus ehedalt välja, mis ta trammipõranda pesijate töölevõtmisest arvab - predvõbornaja pokazuhha (valimiseelne väljanäitus).

Samas on oluline see, et hättasattunud inimene ei kaotaks tööharjumust. Töötu abiraha saamine võiks lausa sõltuda kohustusest osaleda paarikümne tunni jooksul nädalas hädaabitöödel. Lihtsamaid töid, nagu koristamist või võsalõikust, leiab Eestist küll ja küll.

Peamine vahend uue töö saamiseks on siiski elukestev õpe. Töötukassa (see on täna endiselt jätkusuutlik) poolt makstav hüvitis aitab ära elada ning õppimisele pühenduda.

Sotsiaalministeeriumi poolt on käivitatud koolituskaartide süsteem, kus inimene saab individuaalse tööotsimiskava alusel virtuaalse koolituskaardi väärtuses kuni 15 000 krooni ning valida endale koolituse ja koolitaja.

Kahe Eesti suurema erakonna sotsiaalpoliitikas on selge erinevus. Keskerakonna soov on muuta inimesed sõltuvaks, suurendada õpitud abitust, mis võimaldab manipuleerida viiesajakrooniseid toetusi või sotsiaalseid töökohti jagades.
Reformierakonna eesmärgiks on kodanike riik, kus inimesed on ettevõtlikud ja suudavad ise oma elu suunata ning otsuseid langetada.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
23. August 2009, 18:39
Otsi:

Ava täpsem otsing