Mida teha konkurendiga?

Konsolideerumise mõtet hauduval ettevõtjal tasub enne otsuse tegemist kaaluda, kas osta konkurent või müüa end temale; alustada konkurendiga ühinemiskõnelusi; oodata ja loota, et endal hakkab paremini minema ja konkurent lõpetab pankrotis.

Igal valikul on oma head ja vead. Ostu-müügitehing tundub enamasti riskantseima ja kalleima valikuna, kuid see mõte võib olla lihtsalt ülevõimendatud hirmude tagajärg.

Moodi on läinud n-ö nullhinnaga tehingud, kus võetakse üle teise ettevõtte äritegevus laenude hinnaga, st enam pole vaja muretseda tehingu finantseerimiseks raha kaasamise pärast. Riskikohaks jääb hindamine. Kuid kui ettevõte on hinnatud, tuleb esile ostu-müügitehingu hea pool: kliendibaasi, ressursside, kogemuste võit (võrreldes konkurendi pankroti ootamisega) ja teise ettevõtjaga edasiste nägeluste vältimine (võrreldes ühinemisega).

Ühinemistehingute puhul tundub, et võtmesõnad on "odavus ja lihtsus". Ühinemistele viidatakse tavaliselt kui "ilma rahata" tehingutele, kuna juriidiliselt keegi kedagi ei osta ega müü ning seetõttu ei tohiks raha kuskile oluliselt liikuda. Samas võrreldes nt nullhinnaga ostu-müügitehinguga ei ole kulutused tihti sugugi väiksemad, pigem suuremad. Peamiseks põhjuseks on kulutused ühinemise planeerimisele.

Kolmas võimalus on tuletada meelde tarkusetera, et lõvi eest ära joostes ei pea olema lõvist kiirem - piisab, kui oled teisest saakloomast kiirem.

Konkurendi pankrotistumise ootamine on kolmest valikust riskantseim. Selle valimisel peaks põhjalikult läbi mõtlema, miks just sinu ettevõttel läheb paremini ja kui tõenäoline on, et konkurent ikkagi lõvi lõugade vahele jääb. Kindlasti peaks pankroti ootamist kaaluma olukorras, kus ei õnnestu ostu-müügitehing või ühinemine.

Kaaluma peaks kõiki kolme varianti, olenemata sellest, kas on raha ostu-müügitehinguks või mitte, ja meeles pidama neid ka läbirääkimiste käigus.

Autor: Lili Kirikal