Tööpuudus kasvatab riske

Tööjõuturu olukord ei ole paranema hakanud ei USAs ega teistes arenenud riikides. USAs on tööpuuduse tase 9,5 protsenti ning sügiseks ennustatakse selle tõusmist üle 10 protsendi, kuhu see peaks ka pikaks ajaks jääma. Enamikus teisteski arenenud majandustes ületab töötus tipphetkel 10 protsendi künnise.

Ja ometi ei näita need hullud numbrid veel maailma tööjõuturgude täit nõrkust. Kui arvestada sisse ka osalise tööajaga töötavad inimesed ja heitunud, siis ulatub näiteks USAs töötuse tase juba 16,5 protsendini. Ka majanduse elavdamise kavad pole enamikus riikides suutnud töökohtade kadumise kasvu kuigivõrd aeglustada.

Paljud tööandjad vähendavad nüüd ka ametisse jäänud töötajatel palku ja töötunde, näiteks British Airways palus inimestel töötada terve kuu palgata.

Selle kõige tulemusel on tööjõu kogusissetulekud võimsalt kukkunud.

Töökohtade arvu ja töötajate sissetulekute järsul vähenemisel on nii finantsturgudele kui ka majandusele üldiselt ränk mõju. Kui tööjõu tulud vähenevad, väheneb ka tarbimine, millele on niigi juba kõva hoobi andnud inimeste vara väärtuse vähenemine ja suhtelise laenukoormuse tõus. Tarbimine aga annab USA SKPst 70 protsenti ja umbes sama palju teisteski arenenud majandustes. Ehk majanduskasv tuleb oodatust väiksem.

Töökohtade kaotus toob oodatust pikema ja sügavama languse eluasemesektoris, sest see toob kaasa maksevõimetust ja sundmüüke. Selle aasta lõpuks on ligi 8,4 miljonit eluasemelaenu võtnud ameeriklast töötud ega suuda oma laene tagasi maksta.

Umbes 10rotsendiline tööpuudus kasvatab paratamatult ka hapude laenude mahtu. See ei puuduta mitte ainult eluasemelaenusid, vaid ka äripindu, krediitkaarte, õppelaenusid, autoliisinguid ja palju muudki. See suurendab pankade laenukahjusid ja samuti kapitalivajadust.

Maailmakaubandust ähvardab veelgi kahandada see, et töökohtade kaotus viib ka protektsionistlike meetmeteni, sest valitsustelt nõutakse koduste töökohtade kaitsmist.

Sama tõsine oht on see, et riikide eelarvepuudujäägid kärisevad seda suuremaks, mida kõrgemale tööpuuduse tase tõuseb. Poliitikute ees on dilemma: ühelt poolt sunnib kasvav tööpuudus võtma vastu majanduse elavdamise pakette. Teisalt viivad kasvavad eelarvepuudujäägid ja riigilaenud välja kõrgema inflatsiooniootuseni - see aga toob kõrgemad intressimäärad, mis ei luba eranõudlusel taastuda. Valitsused on nokk kinni ja saba lahti olukorras. Kui nad võtavad (nagu Jaapan 1990. aastatel, USA 1937. aastal) puudujääke tõsiselt, vähendavad kulutusi ja tõstavad makse liiga järsult, siis võivad majandused taas langusse minna. Samas võib surutise kaasa tuua ka see, kui puudujääkidega ei tegelda.

Nii ongi tekkinud olukord, kus töökohtade kadumine õõnestab tarbimist, eluasemehindu, panku, vabakaubandust ja riigieelarveid, ometi jääb ruum majandusse raha süstimiseks aina ahtamaks. Pealegi on rahanduspoliitikast vähe kasu riikides, mis ei kannata ainult likviidsuse vähesuse, vaid ka maksejõuetuse käes.

Seega pole imestada, et näeme praegu aktsia-, laenu- ja kaubaturgudel suuri korrektsioone. Kevadel kolmekuulise karuturu ralli tekitanud irratsionaalne entusiasm on asendumas investorite kaine arusaamisega, et üleilmne majanduslangus ei saa läbi enne aasta lõppu, taastumine on nõrk ja kasvab risk, et meid ootab ees kahe madalpunktiga W-kujuline langus.