Analüüs: Läti ei pea devalveerima

27. august 2009, 09:55

Sellised silmapaistavad Ameerika
majandusteadlased nagu näiteks Paul Krugman, Nouriel Roubini ja Kenneth Rogoff
on juba pea aasta seda meelt, et Läti on vaid järjekordne Argentiina (just nii
väljendus Krugman) ja et asi polnud mitte selles, kas Läti on sunnitud latti
devalveerima, vaid et millal see juhtub.

Hoolimata sellistest hoiatustest ei tundu devalveerimine siiski sugugi tõenäoline – taoline tavatarkus näib järjest kahtlasem.

Tõsi, aastail 2006 – 2007 oli Läti jooksevkonto puudujääk tohutu, ulatudes 23 protsendini SKPst, ja see viis (enamjaolt erasektori) võla kuhjumiseni 136 protsendini SKPst. Sai ilmseks, et latt oli muutunud ülehinnatud valuutaks.

Tavaarusaama kohaselt saab nii suurt välisbilansi defitsiiti õgvendada vaid devalveerimise kaudu. Kunstlikult hoitav vahetuskurss on ikaldunud ennegi, mõned hiljutised näited on Tai, Indoneesia, Malaisia ja Lõuna-Korea aastail 1997-1998, Venemaa 1998. ja Argentiina 2001. aastal. Samas on fikseeritud vahetuskursi süsteem üle elanud ka tõsiseid kriise. Viimane on iseäranis tõene väikese ning avatud majanduse puhul, millel finantssektor on piiratud.

Olevikus toime tulemiseks ei saa aga alati tugineda tavaarusaamale. Stanfordi ülikooli majandusteadlased Peter Blair Henry ja Conrad Miller väidavad American Economic Review mainumbris, et Barbados on olnud Jamaicast majanduslikus mõttes edukam, kuna esimene fikseeris vahetuskursi 1975. a USA dollariga ning jäi selle juurde kindlaks. 1991. oli Barbadosel tõsine jooksevkonto kriis ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) soovitas devalveerimist, kuid mainitud teadlaste sõnul „toimis Barbados vastuoksa soovitatule”. Nad kirjutavad, et „devalveerimise asemel alustas valitsus läbirääkimisi tööandjate, ametiühingute ja töötajatega, mis päädis 1993. a kolmepoolse palga- ja hinnaleppega” ja milles ”töötajad ja ametiühingud nõustusid ühel korral kärpima reaalpalka 9 protsendi võrra /.../ reaalpalga kärbe aitas kaasa konkurentsivõime ja kasumlikkuse taastamisele /.../ majandus taastus kiiresti”. Erinevalt Barbadosest devalveeris Jamaica korduvalt ja ei teinud strukturaalseid ümberkorraldusi.

Näiteid võib tuua teisigi. Viimasel aastakümnel on Slovakkia tulnud paremini toime kui Ungari, nende peamine erinevus seisneb selles, et esimene kasutas pikka aega fikseeritud vahetuskurssi, teisel aga oli ujuv valuutakurss. Taani krooni kurss fikseeriti 1982. a Saksa margaga, ja see, kehtides veel praegugi, aitas Taanil alustada radikaalsete reformidega kümme aasta enne Rootsit, samal ajal kui Rootsi ikka ja jälle devalveeris.

Tavapärane arvamine, et tõsise jooksevkonto kriisi puhul on devalveerimine vältimatu, ei ole lihtsalt õige. Barbados, Slovakkia ja Taani on tõestanud, et valuuta sidumisega on võimalik kehtestada distsipliin majanduses ning hõlbustada struktuurreformide läbiviimist.

Taolise majaduskriisi korral peaks iga riigi eesmärk olema kulude kahandamine, mille saavutamise parim viis on palga, hindade ja avaliku sektori kulutuste otsene kärpimine. Paremuselt teine on devalveerimine, seda aga vaid juhul, kui valitsusel puudub poliitiline jõud otseste kärbete tegemiseks, sest devalveerimine võimendab kriisis oleva riigi välisvõlga.

Juulis külastasin ma ise Lätit ning kohtusin mitmete asjaomaste inimestega. Juhtivad poliitikud on kindlalt otsustanud kriisiolukorra lahendada ja taaskäivitada seiskunud struktuurreformid. See, et valitsus on kahe vooruga suutnud avaliku sektori palka kärpida 35% ja pensione 10%, avaldab muljet. Seda on rohkem, kui suutis Barbados. Palgakärpe on heaks kiitnud ka ametiühingud ja parlament. Läti majandus – aga ka majandus Eestis ja Leedus – on tavapäratult paindlik.

Kulude kärpimise ja vähendatud impordinõudluse tõttu pööras jooksevkonto positiiveks juba nii vara kui 2009. a jaanuaris ning on selge, et aasta lõpeb samuti positiivselt. Praegu vastab reservide suurus umbes seitsme kuu impordile.

Lätlased tahavad säilitada lati seotuse euroga, et oleks saaks võimalikult kiiresti minna üle eurole. Lätis on olnud vaid üks avalik rahulolematuse ilming (läinud jaanuaris) ning kuna see oli veidi vägivaldne, siis organisaatorid, keda ma ka Lätis kohtasin, tühistasid edasised meeleavaldused. Lätlased on tõsine rahvas, kes on keskendunud iseseisvusele ja majanduslikule edule. Kaheksa aastat järjepanu oli keskmine SKP kasv üheksa protsenti ja nüüd on lätlased valmis ka pisut kitsamaid aegu kannatama. Teise ilmasõja ajal kaotas see rahvas hukkunute, küüditamiste ja väljarände tõttu neljandiku elanikkonnast - ka see ei tundu just argentiinalik.

Latiga hangeldada on pea võimatu, sest Läti majandus on niivõrd väike, selle finantsektor nii tilluke ja latti kasutatakse vähe. Läti majanduse laenudest on 87 protsenti võetud euros. Läti praegune reserv on umbes 5,5 miljardit dollarit. See on pea võrdne lati kogusummaga, mida on sularaharingluses 1,65 miljardi ja pangahoiustel 4,2 miljardi dollari väärtuses ning mis peaks stabiilsuse tagamiseks olema piisav.

Lati vääringus rahafondidest saab vaid mõne üksiku kiiresti maha müüa. Tasumata riigivõlakirjade kogusumma latis on vaid 1,9 miljonit dollarit. Väärtpaberiturg on pisike, päevakäive on tühine 20 miljonit dollarit. Riia pankurid ütlesid mulle, et spekulandid pakkusid latiga hangeldamise 10 protsenti kuus, aga keegi ei tahtnud neile laenata, sest kõik, kes omavad latti, on huvitatud selle püsimisest. Kõrge investeerimispakur avaldas mulle, et nende kliendid spekuleerivad vaid CDSdega (credit default swaps), vältimaks krediidiriske. Siiski püsib CDS’määr mõõduka 600 baaspunkti ringis, eriti aga kui võrrelda seda Ukraina veebruarikuise 5 000 baaspunktiga, mis ju ka ei lõppenud kohustuste täitmata jätmisega.

Läti ja Argentiina põhiline vahe on selles, et Läti on Euroopa Liidu liige, mis koos Skandinaavia valitsustega on Lätit hädas kõvasti aidanud. Euro kasutusele võtmine on hea lahendus fikseeritud kursi lõpetamiseks ja EL peaks seda soodustama.

Läti ainus tõsine finantsprobleem on eelarvepuudujääk. Lätis on eelarve olnud ikka peaaegu tasakaalus ja avaliku sektori võlg minimaalne, kuid majanduslangus on õõnestanud tulusid ja suurendanud sotsiaalkulusid. Eelarvekärpeid tehes on tuldud toime Heraklese vägiteoga, aga hoolimata sellest hindab Läti valitsus eelarvepuudujäägi 9 protsendile SKPst. Euroopa Komisjon on selle hinnanguga päri, aga IMF usub puudujäägi olevat isegi nii suure kui 15,5 protsenti SKPst.

Selle erimeelsuse peapõhjus on selles, et IMF ennustab käesoleva aasta SKP languseks 18 protsenti (mis tõesti oli äärmusliku esimese kvartali tegelik langus), samas kui Läti ja Euroopa Komisjoni ühisarvamine on, et langus tuleb 13 protsenti.

IMF on sattunud väga soovimattu olukorda: ta prognoos ei tundu usutav, ja kuna kriisijärgne tõus on sagedasti kiire ning järsk, siis pole IMF olnud prognoosijana ka eriti tugev. 1998. a detsembris eeldas IMF, et Venemaa SKP langeb 1999. aastal 8,9 protsenti, aga see hoopis tõusis 6,4 protsenti. Lätis tehtud kulude korrektsiooni suurust arvesse võttes on tõenäoline, et majanduse taastumine võib osutuda ennustatust kiiremaks, eriti kuna väikest ja avatud majandust käivitab ekspordinõudlus.

Lati devalveerimise tõenäosus on väike, aga kui see tuleks, siis oleks see arvatavasti järsk, sest latis tehtavaid makseid on nii vähe: latti kasutatakse peamiselt maksude tasumisel, avaliku sektori kulude ja palga maksmise tarvis. Pidurdamatu devalveerumine nii õrnal turul võib kergesti jõuda 50 protsendini, millisel juhul riigi välisvõlg kahekordistuks, küündides 270 protsendini SKPst.

Juuni alguses, mil paari päeva jooksul kardeti lati devalveerimist, kukkusid kõik ujuva vahetuskursiga Ida-Euroopa valuutad nii mõnegi protsendipunkti võrra. Regiooni üks rahandusministreid ütles mulle, et kui latti oleks devalveeritud, kukkunuksid kogu regiooni valuutad 15-20 protsenti ning Eesti, Leedu ja Bulgaaria valuutafondid varisenuksid kokku. Seejärel pankrotistunuksid vähemasti pool tosinat Euroopa suurpanka ja Euroopa seisnuks silmitsi ennenägematu panganduskriisiga. Lati devalveerimine võib osutuda Euroopa jaoks sama laostavaks kui Austria Kreditanstalt’i pankrot 1931. a või Lehman Brothers’i langemine möödunud aasta septembris.

Seda pole vaja kellelgi. Mitmed Euroopa poliitikud mõistavad olukorra tõsidust ning on rõõmsad, et saavad Lätit aidata tema ihuhädas. Enamgi – nii lati devalveerimise oht kui ka selle võimalikud tagajärjed peaksid aja möödudes kahanema. IMF aga näib praeguses segaduses olevat kaotanud pea. Pärast varuleppe sõlmimist läinud detsembris on ta keeldunud teise ligi 300 miljoni dollari suuruse rahaeraldise (mida pidanuks antama kvartaalselt!) väljastamisest ja on ikka veel kurdistavalt sõnaaher. Euroopa Liit astus 2. juulil omapäi sammu ning andis Lätile teise osa rahast summas 1,7 miljardit dollarit. Eurooplased aga juba imestavad tasapisi, et mida IMF enda rahaga peale hakkab.

IMF’i mistahes Lätile suunatud programmi äpardumine lasuks raskesti IMF’i rinnal, kuna aga ollakse end juba nii tihedasti Lätiga sisse mässinud, siis ei jää enam muud üle, kui et see programm viia edukalt lõpuni.

Artikli originaal ilmus augusti alguses Petersoni Rahvusvahelise Majanduse Instituudi kodulehel.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
27. August 2009, 10:10
Otsi:

Ava täpsem otsing