Õismäel lõpuks oma itaallane

Tööpäeviti pakutakse mõõdukama hinnaga lõunamenüüd, nädalalõpuhommikutel hommikusööki, muul ajal mitmesuguseid Itaalia roogi pitsast liharoogade ja magusani.

Rucola on rajatud perspektiivitundega, restoranil on kaks korrust, terrass ja veel kasutusele võtmata kaasamüügikoht. Ruumi on jätkunud ka laste mängunurgale ja vahvale isekastmissüsteemiga toalillekardinale, mis küll veel täies mahus täituda pole jõudnud.

Alustasin menüü lugemist pearoogadest. See läks kähku: kaks kana, kaks kala ja kaks veisefileed. Valisin grillitud veisefilee rukolapesto ja parmesaniga ning tegin halva valiku, nagu selgus.

Tegemist oli veise välisfileega ja kuigi soovisin poolküpset, sain täisküpse (nagu peaaegu alati juhtub) ja kahjuks eriliselt vintske ning kõva tüki. Liha küpsetamisest tean ma vähem kui liha söömisest, aga hea sõber grillimeister on õpetanud veisefileega õrnalt ringi käima - tuld pigem vähem kui rohkem.

Rucola lihatükk rõhus rohkem ilu kui maitse peale ja oli kenasti pruuniks ning krõbedaks grillitud. Olukorda ei parandanud ka lisand: Rucola artišokirisoto ei meenutanud ei maitselt ega tekstuurilt itaallaste kreemjaid risotosid, see esindas pigem kohalikku sööklastiili.

Tõenäoselt tullakse kodulähedasse restorani kallist liharooga harva sööma, nii ei lähe selle kehv kvaliteet tegelikult arvesse. Kuigi - masu ajal 119 krooni vintske lihatüki, kahe kirsstomati ja natukese rukola eest ning 35 krooni tassikese riisipudru eest oleks justkui liiast, kas pole?

Õnneks olid lihtsamad ja rahakotisõbralikumad road mõnusad ja maitsvad. Eriti eelroogade hulgast valitud grillitud suvikõrvits tomati-tšillikastme ja parmesaniga - see oli ehtne suvine suvikõrvits, maitselt värske, tekstuurilt parajalt pehme, tuline kaste vürtsi lisamas.

Menüüs munataime nime kandev grillitud baklažaan oli peaaegu sama hea ja ka spagetid Mamma Mia ehk salaami, grillitud köögiviljade, küüslaugu, tšilli ja tomatikastmega võiksid põhimõtteliselt päris Itaalia mamma köögist pärit olla. Aga midagi on Rucolal ka sellist, mida ühelgi Itaalia mammal ei ole - see on hartšo, Rucola seekordne päevasupp.

Puritaanlikku Itaaliat Rucolast ei leia, seda kinnitab ka suhteliselt vaba ümberkäimine toidunimedega, kus õieti ühegi keele õigekirjareeglitega end ei piirata.

Värskeltküpsetatud itaaliapärased saiad olid lõikamiseks saali keskele lauale pandud. Seal oli ka vesi ja Itaalia napsud, digestiivid: Limoncino ehk sidruniliköör, Sambucca ehk aniisiliköör ja kolm-neli põnevat grappat. Lõuna lõppes klaasi külma Limoncino ja tassi ehtsat espressoga ning seda võis üldjoontes kordaläinuks lugeda. Oma osa oli ka suvelõpu soojal päikesel, mis terrassi soojendas.