Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Askeedi pelgupaik
Too maja omab tänava suunas vaid kahte väljundit - ust ja akent. Kuna 21. sajandi inimesed naljalt jala ei käi, on ukse asemel loomulikult autovarjualune. Seitse meetrit laia maja paraadaken aga valgustab üht askeetilikumat ja kainemat ruumi, mida inimene kasutada suudab.
Aknad ongi selle maja võtmekoht, kuna need on paigutatud maja külge täiesti märkamatult, tagades ometi igasse ruumi piisava valgustuse ning avades vaateid täiesti ootamatutest paikadest.
Pole kahtlustki, et sellises vaid 72-ruutmeetrises kodus hajub supercity tsentris saadud närvilisus ja sisutühi paanika kiiresti valgetesse kiviseintesse ning asendub ülima rahuga, et saaks tegeleda iseenda mõtete kuulamisega, mitte totaalselt peale sõitva info eemaletõrjumise ja paratamatu filtreerimisega. Selles valguses tundub vaimselt askeetlik nüüd hoopis kesklinn ise.
Autor: Urmas Oja