Maailmakuulsa arhitekti loomingu taassünd

Teet Reier 07. september 2009, 00:00

Ei uhkeid torne ega laiutavat luksust. Lihtne ühele tasapinnale toodud vineeri, maakivi ja klaasise kattega hoone, mis kaldanõlva laugja kaldega kaasa minnes rahulikult jõele vaatab.

Majaomanik Aivar Aland kirjeldab maja alustalaks saanud mõtte sündi nii: üks sõber tõi talle raamatu, mille pealkirja meelevaldne tõlge kõlaks "Ameerika maja täna". Raamat on koostatud aastal 1951 ja sisaldab paremaid palu sõjajärgse Ameerika eramuprojektidest.

"Hugo Treffneri gümnaasiumil polnud toda vana väärtteost ilmselt enam vaja nii oli see vanapaberisse visatud. Sõber aga korjas selle üles. Nii et maja algatus on nii-öelda prügikastist leitud," muheleb Aivar.

Mahuka raamatu viimastelt lehekülgedelt võib tõesti leida pildid, mis värvikeskkonda ümber paigutades lubavad leida palju ühisjooni üle poole sajandi tagasi Pennsylvaniasse Norristowni kerkinud ja praegu Ahja jõe kaldal peesitava maja vahel.

"Esmalt jäi pilk pidama hoonete paigutusel maastikul ja ruumilahendusel majas. Hiljem lisandus ka sisupoole põnevamaid lahendusi, nagu suur kamin elutoas, puittaladele toetuv lagi," räägib Aivar.

Alles hiljem pööras Aivar tähelepanu projekti autorile. Suur oli üllatus, kui selgus, et maailmakuulsa nime Louis I. Kahn taga peitub mees, kelle varane lapsepõlv möödus Saaremaal Kuressaares, kust hiljem vanematega suure lombi taha rändas.

Nii mõnigi joon Kahni loomingus arvatakse pärinevat Saaremaalt, eriti Kuressaare ordulinnuse ilmest, mille lähedal ta lapsepõlv möödus.

"Teadmine, et meelepärase projekti autor on Eesti juurtega mees, kes oma töödes kasutas palju looduslikke materjale, andis kavandatavale hoonele hoopis teise lisaväärtuse," arvab Aivar.

Tegelikult oli enne Kahni avastamist olemas ka ühe kodumaise tunnustatud arhitekti projekt, millel ka miskit viga polnud. Aga lihtsalt läks nii, et too jäigi paberile, Kahni tööst sai aga praeguse maja alustala, lisab ta.

Hoone maakividest fassaadis võib näha kivi aastaarvuga 2004. Aivari sõnul kulus ehitusele kaks ja pool aastat. "Ei saa öelda, et oleksin nüüd müüriladumisel käed külge löönud, kuid peatöövõtuga oli tihedalt tegemist. Töömeestele tuli ju pidevalt materjal ette anda, et tööjärg ei katkeks. Naine heidab mulle siiani ette, et ma sünnitusmajast otse naelapoodi jooksin," muheleb ta.

Ning tunnistab, et eks väiksemad asju, mis veel tegemist vajaksid, jagub tänase päevani välja. Aga seda teame me kõik, et kui enne sissekolimist piirdeliiste ära ei pane, jäävad nad pahatihti veel tükiks ajaks oma seinasaamist ootama, arvan mina omalt poolt.

"Majaehitusel oli mul põhimõte, et saunaruume eluruumidega sama katuse alla ei tule. Nii ongi olemas koht jõekaldal, projekt ja kooskõlastused saunaehituseks, aga et meie linnaelamises on saun olemas, siis siin oleme seni hakkama saanud vaid saunatünniga," räägib Aivar. Ja lisab, et asukoht on selle maja puhul väga oluline. Üle tosina hektari maad Ahja jõe kaldal, vaikne asukoht ja oma paadisild moodustavad üpris uhke lisaväärtuse. "Kui paljudel on võimalus istuda maakodu ees paati ja sõita sellega linnakoju," pärib ta kavalalt.

"Õnneks ei pea alati kiirustama, piisab nädalavahetusel jõel libisevate paatide vaatamisest ja õueeine nautimisest," mõtiskleb Aivar.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:58
Otsi:

Ava täpsem otsing