Reede 2. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Berman meenutab: 150 000 dollarit laeva remondi eest

20. september 2009, 10:42

BLRT suuromanik Fjodor Berman meenutab oma
raamatus "Murrangulisel ajal", kuidas BLRT sai esimese olulise
välistellimuse.

Killud BLRT suuromaniku Fjodor Bermani raamatust.

1990ndal aastal tuli meie tehasesse Rein Merisalu, tollal väga tuntud inimene. (Merisalu oli Laevaomanike Liidu käivitaja, merendusvaldkonnas üks esimesi eraettevõtjaid-toim.).

Merisalul oli Soomes üks tuttav laevaomanik, kes tundis huvi, kas meie juures oleks võimalik laeva remontida.
Idee meile meeldis, seda enam, et laev polnud meie mõistes eriti suur - 85 meetrit pikk. Lisaks sellele oli võimalus selle tööga teenida valuutat, mis omakorda andis meile võimaluse investeerida ettevõtte arengusse.
Midagi me muidugi teenisime, mõtlen siin valuutat, Angoola kompleksi abil. Seadus lubas meil valuutat kasutada, nagu kasumit. Kuid sellest oli mõistagi vähe.

Ja nii me mõtlesime, kuidas Soome pakkumine realiseerida?

1990ndal aastal polnud meil isegi selleks raha, et sõita Helsingisse, vaadata seda laeva, pidada läbirääkimisi.
Tõsi, Rein kinnitas meile laevaomaniku nimel, et tellija maksab kõik meie kulud, restoraniarved, kuid mulle tundus see ebamugav. Võib olla ei lubanud uhkus, võib olla segased tunded hinges. Ma ei tahtnud olla sõltuv rahvusvahelisest laevaomanikust, ehkki me ise võõrustasime alati inimesi külalislahkelt.
Läksin ülemuse juurde Riiga ja rääkisin, et meil on võimalus laeva remontimise eest valuutat teenida. Ilmselt mõtlesin toona ka seda, et meil on ometi šanss pääseda rahvusvahelisele turule. Ilmselgelt oli mu hinges rahutus ja ma ei kujutanud toona ette, kui tugevasti see kõik tehase olukorda muudab.
/…/

Natuke valuutat me siiski saime ja sõitsime Helsingisse. Asusime tõsistesse läbirääkimistesse, taskus nelja peale 200 dollarit.
Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et 70 000 dollari eest remondime laeva. Soome partnerid kutsusid meid lõunatama, kuid minu kolleegid raputasid päid.
„Me parema meelega käime kauplustes, midagi on vaja naisele, lastele,“ ütlesime.

Ma ei tea, kui paljud mäletavad, kui tühjad olid toona meie kaupluste riiulid. Ehkki meil oli 200 dollarit nelja peale, siis midagi sai siiski osta.
Pärast paari tundi linnas, istusime taas läbirääkimiste laua taha ja meile toodi leping. Jäi üle see allkirjastada. Ja äkki märkan, et lepingu tekstis on kirjas, et ühe asemel tuleb meil hoopis kaks laeva remontida ja seda sama summa eest!
Ütlesin kohe, et lähme minema. Me ei kirjuta sellisele lepingule alla!

Rein Merisalu oli väga mures. Ma nägin, kuidas ta soome keeles vaidles, isegi riidles. Pärast omaniku nimel teatas, et see on kahetsusväärne viga, aga et kõik on siiski nii, nagu kokku leppisime.

Fjodor Berman 1990ndate algul Fjodor Berman 1990ndate algul

Me muidugi väga ei uskunud, et tegu on veaga. Meie soome partnerid teadsid, et oleme uued. Nad ei oodanud, et me osutume tähelepanelikeks ja oleme oma seisukohtades kindlad, ning me ei ole nõus iga kokkuleppega, mida meile pakutakse.
Töötasime lepingu tekstiga veel kaks tundi ja lõpuks kirjutasime alla. Saime tellimuse kahe laeva remondiks kogusummas 150 000 dollarit.
Järgmisel päeval tehases tekkis kohe küsimus, kuidas me selle tellimuse täidame?

Saadud valuuta eest osteti esimese asjana tehase medpunkti jaoks ühekordsed süstlad, seejärel töötajatele 400 magnetoolat. Me tahtsime, et pärast nn aprillirevolutsiooni, mis võttis kõikidel sedavõrd palju jõudu ja energiat ning viis tehase peaaegu lõpu äärele, tunneksid töötajad end turvaliselt, rahulikult ja kindlalt. Mäletan, et mina ja Kovalenko neid ei võtnud, see tundus ebaeetiline.
/…/

Mäletan, et kui ma tehase juhtimise üle võtsin, oli meil bilansis 69 elumaja, lasteaiad, pioneerilaager, jm. Teadsin, et uutes tingimustes ei vea me kuidagi sellise ballastiga välja ning sellest tuleb vabaneda. Pealegi, elumajadesse oli jäänud alles väga vähe inimesi tehasest.
Väga raske oli seda otsust inimestele, eriti aga ülemustele selgitada.
Lõpuks õnnestus meil siiski sõlmida linnaga kokkulepe, et elumajad ja lasteaiad munitsipaliseeritakse.

/…/
Muuseas, nimelt 19. augustil 1991. aastal, tol samal päeval (augustiputš-toim.) lendasin ma perega Krimmi puhkama. Tehasel oli kokkulepe Jalta hotelli spordiklubiga ja alates juulist sai 10-20 tehase töötajat seal perega puhata. Seadsime sisse graafiku, ja augustis oligi minu kord.
Järele oli jäänud kaks nädalat puhkust, mille me otsustasime veeta vanemate juures Ukrainas. Hommikul helistati mulle tehasest. Ja kui saadi aru, et ma midagi ei tea, soovitati telekas sisse lülitada. Tunni aja pärast olin ma tehases. Minu laual lebas telegramm, millele oli alla kirjutanud Savisaar: kõikidel ettevõtete direktoritel katkestada puhkus.
Nii lõppeski minu puhkus 1991. aastal.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
22. September 2009, 19:52
Otsi:

Ava täpsem otsing