Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Piirangutel vaja ühetaolisust
Äripäev omistab riigikantseleile "anonüümsust palunud töötaja" väite, et lähetus-, puhkuse- ja personalikäskkirjad on tunnistatud asutusesiseseks teabeks seoses vajadusega kaitsta kurjategijate eest oma töötajate vara ja privaatsust. See ei ole riigikantselei ametlik seisukoht.
Juurdepääsu riigiasutuse personalikäskkirjadele ei saa ükski avaliku võimu esindaja otsustada meelevaldselt. Seda saab teha üksnes lähtudes seadusest ning arvestades nii avalikkuse huvi informatsiooni vastu kui isikuandmete kaitse vajadust. Tihti võivad need huvid ja väärtused vastanduda.
On oluline, et riigiasutused toimiksid sellistel puhkudel ühtviisi, kas või meedia rünnakute vältimiseks. Seejuures ei ole vähetähtis ka küsimus, kuidas praktiliselt lahendada õigusriigi nõue kuulata enne teabe avalikustamist ära seda teavet puudutanud inimese arvamus. On ilmselge, et kõikide personalikäskkirjade puhul on seda keeruline teha.
Lahenduse leidmiseks pöördus riigikantselei juba enne teema meedias tõstatamist andmekaitse inspektsiooni poole.
Seni kuni ühine seisukoht puudub, oleme otsustanud personalikäskkirjade lausavaldamisest hoiduda ja lahendame juurdepääsu küsimuse üksikute teabenõuete alusel. Teisisõnu - kui keegi soovib mõne personalikäskkirjaga tutvuda, esitab ta teabenõude ja juurdepääs otsustatakse igal üksikul juhtumil uuesti. Dokumendi esialgne staatus - avalik või asutusesiseseks kasutamiseks - tuleb seaduse kohaselt aga määrata kohe registreerimisel.
Riigikantselei pidas õigeks teist varianti sel lihtsal põhjusel, et lausavaldamisel tehtud viga on pöördumatu, samas kui esialgne ekslik juurdepääsupiirang on konkreetse teabenõude lahendamise käigus parandatav.
Huvitav on märkida, et Äripäev ei ole ühegi konkreetse personalikäskkirja vastu huvi tundnud ega teabenõuet esitanud. Paistab, et olulisem oli teha riigikantselei mainet kahjustav lugu ja see suureks puhuda.
Tõsi küll, vea tegime selles, et juurdepääsupiiranguks märkisime 75 aastat. Seda on muidugi palju. Praktilist tähtsust sellel ei ole, sest piirangu vajalikkust hinnatakse iga konkreetse teabenõude puhul uuesti. Pigem on sellel, nagu meedia elav huvi näitab, märgiline tähtsus.
Lõpetuseks meenutan, et kui eelmise aasta novembris Äripäeva sõnul "tõmbas riigikantselei avalikustamispidurit", eelnesid sellele meedia etteheited isikuandmete kaitse nõuete rikkumises. Mis näitab, et konfliktseid väärtusi sisaldavad küsimused tuleb lahendada tasakaalukalt.