Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pillesaar: rikkus peitub inimese peas
Pillesaar vastas reedel Äripäeva lugejate küsimustele teemal "Kuidas teha Eestist rikaste kodanike riik".
Miks üldse püüelda rikaste kodanike riigi poole?
Eks rikaste kodanike ühiskonnas on vähem kõiki ebameeldivaid nähtusi ühiskonnas - äärmist vaesust, kuritegevust jne. Inimesed on õnnelikumad.
Kuidas saaks riik vähendada kihistumist? Peaks seda üldse kuidagi vähendama?
See on riigi olemasolu põhjuse küsimus number üks. On selge, et mingi vara ümberjagamine peab ühiskonnas toimuma. Küsimus taandub sellele, kui palju peaks just riik hüvesid ümber jagama ja kui laialt jagama. Mina arvan, et riik peaks jagama nii vähe kui võimalik ja nii palju kui hädavajalik. Igasugune ülejagamine vähendab ühiskonnas motivatsiooni endaga ise toime tulla.
Eesti riik on vahepealsete heade aastatega võtnud endale kohustuse liiga palju laiali jagada, ja ta ei suuda seda kohustust enam täita. Seega tuleb ümberjagamist vähendada. Selles protsessis keegi paratamatult kannatab, ja mina arvan, et õiglane on, kui ei kannata vanurid, orvud ja invaliidid.
Kas rikaste kodanike riigi ülesehitamisel on suurem roll valitsusel või kodanikel?
See on koostöö. Kindlalt võib aga öelda, et kui valitsus oma läbimõeldud tegevuse ja maksusüsteemiga ei tee õigeid otsuseid, ei saa kodanikud midagi teha.
Kust Teie arvates peaks Eesti elanike rikkus tulema?
Majanduse struktuur peab saama muutuda ja selle võimaldamiseks peab valitsus vähendama tööjõu maksustamist, aktiivselt töötama suurinvesteeringute meelitamisel riiki ning välja valima prioriteetsed kiirelt kasvavad majandusharud, millele ollakse valmis tegema eeliseid.
Millal Eesti võiks pääseda Euroopa rikkaimate riikide hulka? Kuidas?
Praeguse majanduspoliitika jätkudes ei pääse ta sinna mitte kunagi. Paraku.
Aga kui valitsus viib jõuliselt ellu näiteks Arengufondi nn valge paberi soovitused või Targa Eesti soovitused, on see 10-20 aastaga võimalik.
Millist teed mööda peaks Teie arvates Eesti ühiskondliku rikkuse suunas liikuma? Kas valima Ameerika mudeli (rohkem kapitalismi) või Euroopa mudeli (rohkem sotsiaalsust ja ümberjagamist)?
Me peaksime rakendama töövõimeliste elanike suhtes senisest märksa kapitalistlikumat-liberaalsemat lähenemisviisi ja mittetöövõimelisi toetama, nii nagu seda Euroopa teeb. Nii et kombinatsioon.
Kui palju on Teie isiklik õnn olnud seotud teie varandusliku seisuga?
Olles viimasel ajal üleüldises varade languses oluliselt vaesemaks jäänud, julgen väita, et õnn ei ole seotud varandusliku seisuga. Õnn tuleb minu puhul igapäevasest tööst ja sellest, kui õnnestub midagi paremaks teha maailmas.
Kuidas defineeriksite rikkust?
Rikkus on see, kui sul on kõik olemas, millest sa oskad unistada. Rikkus peitub peas, mitte varas. Seda riik muuta ei saa, et rikkad rikkamaks ei lähe. Küll aga saab ta seda muuta, et vaesed elaksid normaalset elu ja saaksid samuti kogu aeg rikkamaks. Selleks peab riik just töökohtade loomise lihtsaks ja odavaks tegema, sest vaese inimese peamine sissetulekuallikas on töö. Eesti ei ole nii rikas, et töötutele abirahasid massiliselt maksta. Ainus võimalus on motiveerida firmasid töökohti juurde looma.
Millise kujuga on teie arvates praegune majandustsükkel?
Arvan, et midagi L-i ja pika V vahepealset. Sellepärast, et maailm on praegu paremini haritud, informeeritud, automatiseeritud ja hajutatud riskidega, kui ta seda oli varasemate kriiside ajal.
Autor: ÄP