Õige väljumisstrateegia

Valitseb üldine konsensus, et maailma keskpankade ja valitsuste rahasüstid majandusse, leevendav rahanduspoliitika ja finantssüsteemile antud abi hoidsid 2008.-2009. aasta sügava majanduslanguse ajal ära teise suure depressiooni.

Poliitikaväitlused keskenduvad nüüd sellele, milline taastumine välja näeb: kas see on V-kujuline (kiire naasmine võimalikku kasvufaasi), U-kujuline (aeglane, aneemiline kasv) või W-kujuline (kaks langust). Maailmamajanduse vabalanguse ajal 2008. aasta sügisest tänavuse kevadeni oli ka L-kujuline majanduslik viimnepäev veel võimalike stsenaariumide seas.

Nüüd on kõige olulisem küsimus, kuidas ajastada väljatulekut sellest tohutust rahandus- ja eelarvepoliitilisest kergendusest. On selge, et eelarvepoliitika, mida ajavad arenenud majandused (USA, eurotsoon jne) - panustamine suurtele eelarvepuudujääkidele ja kogunevatele riigivõlgadele - pole jätkusuutlik. Valitsuste eelarvepuudujääke on osalt finantseerinud keskpangad, kes on viinud paljudes riikides intressimäärad nulli ja suurendanud järsult baasraha pakkumist. Näiteks USAs on rahabaas aastaga enam kui kahekordistunud.

Kui seda poliitikat vastupidiseks ei pöörata, viib lõtv eelarve- ja rahanduspoliitika mingil ajal eelarvekriisi ja kontrollimatu inflatsioonini, seda koos uue ohtliku vara- ja krediidimulliga. On aeg otsustada, millal liigne likviidsus kokku pühkida, intressimäärad normaalsele tasemele viia; millal tõsta makse ja vähendada valitsuskulusid.

Suurim oht on, et väljumisstrateegiaga pannakse mööda, sest oma risk on nii tegutsemise kui ka mittetegutsemise juures. Probleem on selles, et enamik majandusi on alles põhja jõudmas, kui aga abipaketid liiga kiirelt, enne eranõudluse taastumist lõpetatakse, võivad majandused taas deflatsiooni pöörata.

Kui valitsused jätkavad eelarvepuudujääkidega, hakkavad võlakirjaturud ühel hetkel mässama - kuhjuvad inflatsiooniootused, kasvavad valitsuste pikaajaliste võlakirjade tootlused, tõusevad laenuintressid ja asi lõpeb stagflatsiooniga.

Kuidas sellest nõiaringist välja tulla? Esiteks, eri riigid taluvad riigivõlga erinevalt. Näiteks mitmed väiksemad Euroopa majandused, kus on suured eelarvepuudujäägid, kasvavad riigivõlad ja kelle pangad on nii põhjalaskmiseks kui ka päästmiseks liiga suured, peavad kohanema kiiremini, et vältida ebaõnnestunud võlakirjamüüke, reitingulangust ja eelarvekriisi. Teiseks, kui poliitikud annavad usaldusväärse lubaduse makse tõsta ja vähendada avaliku sektori kulutusi, näiteks 2011. aastast, kui majandused on taastumas, lubaks turgude kindlustunde kasv ajada lõdvemat eelarvepoliitikat.

Kolmandaks peavad keskpangad paika panema kriteeriumid, mille põhjal nad otsustavad, millal intressimäärad jälle tõusma hakkavad ja rahapakkumine väheneb. Isegi kui see juhtub aegamööda, vajavad turud ja investorid selgust väljumisstrateegia põhimõtete kohta.

Vale väljumisstrateegia suurendab järsult W-kujulise languse ohtu. Ja riskid on suured, sest poliitikud võivad raskeid otsuseid edasi lükata. Eriti võib valitsustel tekkida kiusatus kasutada inflatsiooni avaliku- ja erasektori võlgade vähendamiseks. Riikides, kus maksude tõstmine ja valitsuskulude vähendamine on poliitiliselt raske, võib puudujääkide finantseerimine keskpankade poolse raha trükkimise ja inflatsiooni abil olla kõige lihtsama vastupanu teed minek.