Bonnier: Äripäev pole müügis

Intervjuu Jonas Bonnieriga (46), kes juhib 200aastast perefirmat 2008. aasta algusest.

Äärmiselt huvitatud. Kui Hasse alustas, oli see - just nimelt - üks projekt, seiklus. Aga see oli 20 aastat tagasi. Praegu on Äripäev osa Bonnieri kontserni tuumast, sama tähtis kui Dagens Industri ja pea niisama edukas. Mõtleme pigem arengust - kuidas Kiievis edasi minna, kus Äripäev samuti tegutseb. Eestis on jah rasked ajad, kuid trükimeedial on praegu igal pool rasked ajad.

Minu jaoks ei ole need otsused seotud, ma ei vaata Balti riike ühtse turuna. Otsus Diena ja Dienas Bizness müüa oli seisukohavõtt Läti turu suhtes, kus Bonnieril pole kunagi hästi läinud - ja me üritasime 19 aastat. Juhus tahtis, et müük toimus nüüd, tegelikult on selle taga palju pikem kaalumine. Eesti ja Leedu seevastu on meie perspektiivist alati edukad olnud, pea esimesest päevast ja ilmselt seetõttu, et meil oli kohe olemas tugev kohalik partner. Lätis meil sellist partnerit ei olnud.

Muidugi me teame, kes ostja on. See, kuidas nad avalikkust teavitavad, on nende otsus. Mulle tundub veider, et nad sellest n-ö teema üles keerutasid. Ju neil oli põhjust.

On. Aga ma ei saa kommenteerida - see on osa müügikokkuleppest. Iseenesest mõista ei oleks me müünud kellelegi, keda me ei tea või kes ei suuda sellise väljaande kirjastamise eest vastutada.

Siis oli majandus tipus ja mina verivärske tegevjuht suurte plaanidega. Usun siiski jätkuvalt, et suurem osa kasvust tuleb edaspidi väljastpoolt Rootsit. Praegu laiendame tegevust neil turgudel, kus me juba oleme, ei otsi uusi. Ida-Euroopas oleme kuues riigis - Sloveenias, Leedus, Eestis, Venemaal, Bulgaarias ja Poolas.

Kasv ei ole eesmärk omaette. Oleme väga indiviidikesksed - kui meie Eesti juht tahab väga siseneda konverentside alale, siis usaldan teda - kasvame orgaaniliselt kohalike juhtide parema äratundmise järgi. Kui me müüks seepi, siis võiks plaane teha peakontorist. Oleme praegu 20 turul ja tegutseme raamatute, televisiooni, ajakirjade, päevalehtede, digitaalse meelelahutuse, raadio, majandusajakirjanduse, filmi, kinodega… Ma ei tunne, et peaksime veel midagi lisaks tegema või uusi turge vallutama.

Meil on liiga suured võlad, sellega tuleb tegeleda. Samas olen ma väga rõõmus, et Bonnier on selline meediakonglomeraat, nagu ta on, ehkki vahel on küsitud, kas see on mõistlik. Bonnieri riskide jaotus tähendab, et oleme paljudel erinevatel turgudel ja erinevatel aladel, ja ma tahan seda nii hoida.