Kõrgkunst ja koduköök käsikäes

Kaimi kohvikul on suur parkla ja selged viidad, mööda ei sõida. Õu on kenasti lilleline, isegi potiroos on veel väljas.

Kohvik ongi õieti ainus põhjus Kaimis peatumiseks. Viimase rahvaloenduse ajal aastal 2000 elas Kaimis 74 inimest. Erilist ilu sellele Tartumaa külakesele pole jagunud, puha sile maa ja põllud, ilu näeb alles mõni kilomeeter Viljandi poole, Kavilda ürgoru serval.

Kaimi kohviku seinad on kaetud kunstiga, maalide ja graafiliste lehtedega - pigem kunstigalerii kui külakohvik. "On tasapisi kogunenud," jääb perenaine tagasihoidlikult ebamääraseks, aga nimetab järjest tuntumaid nimesid, kelle pildid välja on pandud. Et peremees on kogu elu kunsti kogunud, jätab ta mainimata, seda teab külarahvas juurde rääkida.

Lisaks kunstiteostele ehivad kohvituba veel kaks plekkahju, toalilled ja televiisor ning prisked suvikõrvitsad. Televiisorist tuli parajasti igiammune saade Ernesaksast, intervjueerijaks verinoor Enn Eesmaa, see sobis nii interjööri kui ka menüüga.

Menüü on ülimalt tagasihoidlik ja mahub ära väikesele tahvlile. Hernesupp, omlett, kartulisalat, vorstid, kotletid, kook, ja ongi vist kõik - minimaalne hädavajalik, et üldse söögikohana eksisteerida.

Tellisime praktiliselt kogu menüü, välja arvatud vorstid ja kartulisalati, nii lihtne pole olnud pea kusagil valikut teha. Ei saa öelda, et üks omlett suudaks erilist kulinaarset elamust luua, aga Kaimi kohviku perenaine oli teinud igatahes parima, mida omletiga teha annab: võtnud külakana kollased munad, praadimiseks ehtsa või ja küpsetanud seda sobival kuumusel. Omleti juurde pakkus koduküpsetatud leiba.

Ka hernesupp ja kotlett-kartul olid tehtud heade traditsioonide kohaselt ja tembutamata.

Supis olid ilusad suured kruubid ja ehtsad herned, maitseks sool ja pipar. Kartulid olid nagu tavalised praekartulid ikka, aga eriliselt kollased ja maitsvad ("Siitsamast külast ostame").

Ja see soust - sellist pealt tagasihoidlikku, seest rammusat piima-jahukastet pole saanud mäletamata aegadest, sest vanaema on surnud ja ka teisi lehmapidajaid sugulasi pole enam.

Lõpetuseks kohv ja kook - kodune kollane munakook ehk rullbiskviit marjade ja kohupiimakreemiga oli alla hinnatud viieteistkümnelt kroonilt kümnele.

Vahepeal tuli üks alla-meetri-mees kohvikusse maiustusi ostma. Natuke raha jäi soovitud kompust puudu, aga tühjade kätega lapsuke ei jäänud - toob teinekord puuduvad kaks krooni ära. Siis tuli üks isa oma väikese tütrekesega WCd otsima. Kui olime juba minekul, tuli veel üks külastaja, sedapuhku kotlette ja kartuleid sööma.

Teeäärseid söögikohti on hädasti vaja, kinnitan ma veelkord, ja mitte ainult sööjatele.