Peame uurima mullide elu

Robert J. Shiller 01. oktoober 2009, 00:00

Majandusteadlaste üldine suutmatus näha ette 2008. aastal lahvatanud finantskriisi on suuresti põhjustatud nende vigastest mudelitest. Seepärast ei saanud ka majanduspoliitika määrajad ja keskpankurid ühtki hoiatust selle kohta, mis ees ootas.

Praeguse finantskriisi tekitasid spekulatiivsed mullid eluaseme- ja aktsiaturul, energia- ja kaubaturgudel. Mullid tekivad tagasiside nõiaringist: spekulatiivsed hinnad tõusevad, optimism kasvab, mis ajab veel rohkem ostma, tõstes omakorda hindu - kuni saabub krahh.

Kuid me ei leia sõna "mull" enamikest majandusõpikutest, majandusteoreetilistest uurimustest ega keskpankade või muude asutuste majandusanalüüsidest. Arvamust, et mullid üldse tekivad, peetakse suure osa majandusinimeste meelest nii jaburaks, et nende mainimine majandusseminaril on nagu mainida astronoomide juuresolekul astroloogiat.

Terve põlvkond peavoolu makromajandusteoreetikuid on võtnud omaks olemuslikult vigase teooria: nad lähtuvad aksioomist, et inimesed on täiesti ratsionaalsed.

Majandusteadlased eeldavad, et inimesed kasutavad kogu olemasolevat infot ja teavad kõigi tulevaste sündmuste tõenäosust, et neid ei mõjuta miski peale faktide. Kui lisandub uut infot, siis hindavad nad tõenäosused selle põhjal ümber ja nii põhineb nende käitumine ratsionaalsel vastusel uuele infole. Seega ei saa mullid - turu irratsionaalsed reaktsioonid - ju tekkida.

Tegelikult ei tea inimesed enamasti tulevaste sündmuste tõenäosust. Nad elavad maailmas, kus majanduslikud otsused on olemuselt mitmetähenduslikud. Paljudele näib alati, et "seekord on asjad teisiti".

Duke'i Ülikooli neuroteadlased Scott Huettel ja Michael Platt on näidanud oma eksperimentidega, et otsuste tegemisel mitmetähenduslikes olukordades aktiviseeruvad erinevad aju osad ja emotsionaalsed kanalid.

Matemaatilise majandusteaduse viljeleja Donald J. Brown ja psühholoog Laurie R Santos Yale'i Ülikoolist eksperimenteerivad, kuidas inimeste tolerants mitmetähenduslikkuse suhtes ajas varieerub - nad usuvad, et pulliturgusid iseloomustab mitmetähenduslikkust otsiv ning karuturgusid seda vältiv käitumine.

Milton Friedman ja Anna J. Shwarz näitasid oma 1963. aasta raamatus "USA monetaarajalugu", et 1930. aastate Suure depressiooni tekkimisel olid oluliseks teguriks rahanduspoliitilised anomaaliad. Majandusteadlased Barry Eichengreen, Jeffrey Sachs ja Ben Bernanke on aidanud meil mõista, et need anomaaliad tekkisid nende keskpankurite tegevuse tulemusel, kes püüdsid hoida kullastandardit ja säilitada seega hoolimata nõrgast majandusest suhteliselt kõrgeid intressimäärasid.

Ometi ei saa me ei Suurt depressiooni ega praegust kriisi täielikult mõista, kui me ei mõista mullide tekkimist. See, et rahanduspoliitilised vead mängisid Suure depressiooni tekkimisel olulist rolli, ei tähenda veel, et me mõistamegi kriisi olemust või et teised kriisid sobivad samasse vormi.

Nüüd, kus on selge, et majandusteadlaste senised mudelid ei suutnud kriisi ette näha, saab need mudelid ümber vaadata. See saab alguse siis, kui majandusteadlased hakkavad võtma kuulda teistsuguse ekspertiisiga teadlasi. Siis saavad ka rahanduspoliitika määrajad paremini aru, millal ja kuidas mullid majandusi oma kursilt kõrvale kallutavad ja mida selle vastu ette võtta.

Copyright: Project Syndicate, 2009, www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:14
Otsi:

Ava täpsem otsing