Väärfilm Kumus

Mary Jordani film toob vaatajateni seiku mõistatuslikust performance-kunsti ristiisast, 1932. aastal Ameerikas Ohios sündinud underground-filmi suurkujust, näitlejast, teatri-, installatsiooni- ja fotokunstnikust Jack Smitist.

Kahe auhinnaga pärjatud, kuid pärast esilinastust Tribeca filmifestivalil Ameerikas piiratud näitamisõigused saanud dokumentaal kajastab sellistele staaridele, nagu Andy Warhol, Federico Fellini, David Lynch, Cindy Sherman, Mike Kelley jpt eeskujuks olnud kultuuritegelase mõtteid elust, tööst ja kunstist.

Valgust heidetakse Smithi utoopilistele ideaalidele, artistikele protsessidele, tema androgüünsetele ja transvestiitsetele tegelaskujudele ning mässumeelsusele.

Inspiratsiooni 1989. aastal surnud kuntsnikust filmi vändata sai Albaania juurtega ameeriklanna Mary Jordan Jack Smithi kunagistelt sõbradelt, inimeselt, kes Smithi talenti kõige lähemalt nägid.

Filmi jaoks materjali kogumine ja terviku kokkupanemine oli pikk, põhjalik ja kohati väga ülepea kasvav protsess. Ta kasutas palju seni avalikustamata materjale - fotosid, performance'iteks ettevalmistusi ja filme, et anda vaatajale aimu filmiga "Flaming Creatures" aastal 1963 suurt furoori tekitanud Smithi elu varjatud tahkudest.

Samuti intervjueeris ta sadu inimesi, lootuses koguda erinevatelt kunstiinimestelt, kes Smithi tundsid, rahumeelsete ja meeldivate vestluste käigus olulist materjali. Koges ta aga sootuks vastupidist.

"Need avangardsed kunstnikud olid kõige keerulisemad inimesed, kellega ma kunagi üldse intervjuud olen teinud. Väga palju puutusin kokku küll toredate inimestega, aga oli ka neid, kes ei mõistnud, miks ma hoopis neist filmi ei tee," selgitas Jordan.

Ka neist sadadest intervjuudest tõde välja pookida polnud režissööri jaoks imelihtne. Jordani sõnul hakkasid olulised seigad paljude inimeste lugusid üle lugedes ajapikku ise välja kooruma.

"Ja kui mingid niidiotsad sind juba tõeni viivad, siis sa viskad materjalist välja hunniku niiöelda kasutuid kive ja jätad kõik elava alles. Samas tekib aga küsimus, kas panna kivid hiljem midagi ütlemata oma kohale tagasi või mitte. Mina otsustasin selle värava avada," rääkis režissöör Mary Jordan.