Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Arvamus: Millal kriis lõpeb?

Mihkel Langebraun 03. oktoober 2009, 12:13

Hiina keeles on olemas hieroglüüf, millel
on samaaegselt kaks tähendust: kriis ja võimalus. Tasub mõelda selle ivale, kuid
see on juba vana jutt ja tuttav lugu. Tahaks midagi uut kuulda! Näiteks, millal
kriis läbi saab? Täna. Siin ja praegu.

Asi pole tegelikult rahas, globaliseerumises, pangalaenudes, vabamüürlaste vandenõus ega naftavarudes. Asi on mõtlemises. Kui ma ütlen, et kriis lõppeb täna, siin ja praegu, siis see nii ka on, aga mitte sellepärast, et ma oleksin Jumal, kuningas Saalomon või mõni prohvet, vaid sellepärast, et kriis lõppeb sel hetkel minu jaoks. Iseenesestki mõista, peab mul olema piisavalt usku, et see veendumus püsima jääks, vaatamata kõigele ümbritsevale, mis karjub: kriis!

Igasuguseid raskeid ülesandeid või probleeme lahendades on alati kasulik vaadata asjale uue nurga alt, teises valguses. Antud juhul on mul selleks lausa ideaalne võimalus, kuna on võimalik vaadata „kriisi” 2500 km kaugusel, Lääne-Euroopas, Prantsusmaal. Pole muidugi mingi uudis, et siinne elatustase ja muu juurdekuuluv, on kordi kõrgem kui Eestis ning et inimesed on ka millegipärast rõõmsamad. Aga huvitav on hoopis see, et neil on ka „kriis”, mis teatavasti pidi olema globaalne, ja kujutage vaid: nad ei lülitagi öösiti tänavavalgustust välja. Otse vastupidi: isegi valgusfoorid põlevad siin öösiti, kuigi liiklus on väljasurnud.

Tegelikult nad isegi ei räägi eriti majanduskriisist ja piim maksab märksa rohkem kui 30 eurosenti liitrilt nagu Eestis, samamoodi sai, juust ja enamus toidu- või tarbekaupu. See pole mingi uudis, aga kui natuke ajusid liigutada, peaks jõudma mõtteni… how come? Kuidas see võimalik on? Me elame ühes majandusruumis ja pole ju ometi võimalik, et hinnad tarbekaupadel nii erinevad on ja Eestis räägitakse ikka veel palkade ja hindade alandamisest ning kulude kärpimisest. Kujutage ette, et terve Eesti riik ei suuda nii palju säästa, kui mõni rikas Lääne-Euroopa linn või küla suudab kulutada. Milles on siis asi? Me ju peaksime ekspordist paksuks minema?

Viga on mõtlemises. Naljakas taak on elus see, et enamik asju maksavad täpselt nii palju, kui me ütleme, et nad maksavad. Mingitel seletamatutel põhjustel, jah, nõustun, et see on veidi seotud ajaloo, haridustaseme ja kultuuriga, on idaeurooplane öelnud, et tema tund maksab 3 eurot või vähem ja lääneeurooplane 9 eurot ja rohkem… mis siis, et nad teevad täpselt seda ja sama tööd. Ja tulemuseks on see, et me ei jõua 100 aastaga ka neile majanduslikult järele. Veidi majandustermineid kasutades võiks öelda, et selmet võistelda kvaliteedikonkurentsis, millega paljud Eesti firmad edukalt hakkama on saanud, üritatakse võistelda hinnakonkurentsis.

Täielik vastutuult kusemine, ma ütleks, kui mõelda sellele, millised hiiglased elavad meist ida pool ja mis sorti mastaabisäästudega on seal tegu. Võtame Eesti piimatööstuse: hind on madal, tootjad pankrotistuvad, aga nad on ise selle ju endale tellinud. Miks nad nõustuvad hinnaga, mis on allpool kasumiläve? Olgugi, et piim on kiirestiriknev kaup, mida on raske eksportida, kuigi mitte võimatu, on olemas palju erinevaid piimatooteid: juust või jogurt näiteks. Prantsusmaal on peaaegu võimatu leida poest jogurteid, mis oleksid suuremad kui 100g, aga ma ei arva, et neile turgu poleks, eriti veel Ida-Euroopa hindasid arvestades. Seega on küsimus ikkagi ainult mõtlemises ja lahenduste otsimises.

Umbes kuu aega kulub piimatootmise liinide asendamiseks juustu või jogurti tootmisliinidega. Simultaanselt paar kuud lepingute sõlmimiseks ja turu-uuringute tegemiseks toodete valikuks. Siis ehk veel kuu toote välja töötamiseks, milleks on põhiliselt pakend, kuna tooted on juba reaalselt Eestis olemas. Millegipärast mulle tundub, et ainuüksi sellised plaanid panevad kauplustekette mõtlema kokkuostuhindade tõstmisele. Isegi kui see nii pole, on Eesti piimatooted väga kvaliteetsed ja eksport poleks üldse halb äri. Vanad eestlased Abhaasia külades teevad siiani kitsepiimast käsitsi valmistatavat kvaliteetjuustu, mida käiakse otsimas kaugelt Venemaalt. Vanad eestlased teadsid, et tark müüb kvaliteeti, mitte hinda.

Aga see pole sugugi kõik. Ei saa järgneva näite näol jätta kivi viskamata poliitikute, ärieliidi ja teiste sääraste kapsaaeda. Ei ole võimalik…; kordan seda kui artikli olulisimat fraasi: ei ole võimalik, et selline projekt nagu Saaremaa sild end ära ei tasuks. Terve Euroopa on täis kiirteid, sildu, tunneleid, viadukte ja teedesõlmi, märksa kallima ehitushinnaga ja märksa vähemolulisemates pudelikaelades kui Suur väin, mis on ainus ühendus maismaaga 40 000 saarlasele, kusjuures maismaast lahutab neid Viirelaiu kaudu ainult 5 km vett. Kui teha lihtne kalkulatsioon, et silla ligikaudne ehitushind on 3 miljardit kr, ja aastas toimub umbes 400 000 sõidukiületust, siis küsides ületuse eest 10 eurot (160 kr), on piletitulu aastas üle 60 miljoni krooni ja sild tasub end ära 50 aastaga. See on väga hea tulemus. Siinjuures jätsin arvestamata lisatulu veoautodelt ja jalakäijatelt-jalgratturitelt-mopeedidelt.

Niisiis võib sild end neid lisatulusid ning ka võimalikke EL toetusi arvestades praeguste ehitushindade valguses ära tasuda isegi umbes 20 aastaga, mis on naeruväärselt lühike aeg selleks, et üldse üritada kuidagi kaitsta praamiühenduse eeliseid. Kui veel ajast rääkida, tuleb mängu üks kulu, mida enamasti „sillaprojektides” arvestamata on jäetud – ajakulu. Aastas ületab väina miljon inimest. Igaüks neist kulutab praami tõttu vähemalt pool tundi rohkem aega kui silda kasutades, on aastane ajakaotus minimaalselt pool miljonit tundi. Tegelikkuses on ajakaotus kindlasti palju suurem.

Kui arvestada tunni aja hinnaks 75 krooni ehk keskmine brutopalk, on aastane kogukaotus minimaalselt 38 miljonit krooni. Lihtsalt korstnasse. Rääkimata tohututest silla positiivsetest välismõjudest töökohtade loomisele, majandusarengule ja loodusele. Kiired ühendusteed soodustavad teatavasti kaubandust ja turismi. Kaasaegne sild ei tekita nii palju müra ja vibratsiooni kui edasi-tagasi sõeluvad praamid. Ainukesed raskuspunktid silla planeerimisel on:

1) optimaalne laius ja kandevõime, et sild ei tuleks mõttetult suur või liiga väike,

2) Suure väina laevatatavus pärast silla ehitus, st kui kõrge ehitada ja

3) teekatte drenaaž, et teekatte amortisatsiooniperiood oleks pikem kui enamikel uutel teekatetel, mis peavad vastu vaid ühe talve.

Saaremaa sild on ideaalne näide idaeuroopalikust vaesusest ja seda nii vaimu kui majanduse poolest, sest nagu eelnevast aru võib saada, on isegi kõige labasemate arvutuste ja arutlustega võimalik näidata, kui vajalik ning tasuv projekt see on Eesti jaoks. Eelöeldu näitab omakorda veelgi küünilisemas valguses „eliiti”, kes juba aastaid sellest objektiivsest tõest pole aru saanud või tahtnud aru saada või tunnistada ning kelle jaoks see 3 miljardit krooni või isegi väiksem summa on ju kõigest mänguraha. Nagu artikli alguses juba sai mainitud, problem is not about the money.

Kui sai öeldud, et kriis lõpeb siin ja praegu, oleks üsna paslik ka anda mõned näpunäited, kuidas kriisist ikkagi välja tulla. Kulusid kärpides? Unustage ära. See on hallikasroosa muinasjutt naiivsetele inimestele, et neid veel odavamate litsidena, vabandust väljenduse eest, aga mõte jääb samaks, ära kasutada. Küsige mõnelt edukalt ärimehelt, kuidas ta rikkaks sai ja kui saate vastuseks, et „kulusid kärpides”, ta valetab.

Kriisist on kõige parem väljuda Sinise Ookeani strateegia abil. See tähendab: otsida meie ilmatumal maamunal oma nišš, mille eest raha küsida. Mitte rõhuda hinnale, vaid kvaliteedile, kuna sellist mastaapi lihtsalt Eestis pole, et käibelt teenides maailmaturul edukas olla. Jah, Eesti on väike ja võimalusi vähe, kuid see ei tähenda, et peaks kohe jalgadega hääletama hakkama. Eestil on palju eeliseid teiste Euroopa riikide ees: näiteks töökad inimesed, kiire teenindus, vähene bürokraatia ja innovaatilised ideed, kuid need ideed vajavad elluviimist. Terviklahendused nagu näiteks Saaremaa sild on sellised, millega luuakse majandusse lisandväärtust, kuid poolikute asjade müümisega rikkaks ei saa.

Kõige lollim asi, mida kriisi ajal saab üldse teha, on rääkida, et „raha ei ole” või „kärbime kulusid”. Selle asemel tuleks mõelda: „Me teeme midagi valesti. Mida me valesti teeme? Mida me muutma peame?” Kõrbes olles ei päästa janusse suremisest janule mõtlemine, vaid mõtted, kust vett saada. Kui me suudame midagi sama hinnaga paremini teha kui teised, müüme seda neile ja vastupidi. Seejuures tuleb alati vaadata ette, mitte taha: erinevalt Põhjamaade, Šveitsi või Lääne-Euroopa eeskujude järgimisest ei tee Läti üle irvitamine meid rikkamaks.

Tegelikult on lisaks mõtlemisele vähemalt sama olulised emotsioonid. Emotsioonid on vaimutoit ja –energia, ka majandustõus või –kriis pole midagi muud kui ühiskonna emotsioonipuhang. Elurõõm ja mõttetarkus on tõelised rikkuse allikad. Kriis on läbi. Hakake tegutsema!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. October 2009, 15:35
Otsi:

Ava täpsem otsing