Hinnasõjad vaid süvendavad kriisi mõju

Põllumajandussektorile andis kriis endast märku 2008. aasta teises kvartalis, kui hakkasid langema nii teravilja kui ka piima tootjahinnaindeksid, samas aga jätkasid tõusu tootmiseks vajalike sisendite hinnad.

Taimekasvatajatel oli sellel aastal juba oluliselt raskem leida käibevahendeid külvitöödeks, samas on väetiste hinnad jätkuvalt rekordtasemel.

Põllumajandustootjad, kel oma töötlemis- ja turustamisvõimalused, on teistest paremas seisus, sest nendele avaldab jaehindade langemine väiksemat mõju.

Kindlasti on mänginud ettevõtja edukuse puhul rolli pühendumus ja põhjalikkus ning silma paistab ka see, et kasumit aitab teenida põllumajandussaadusele suurema lisandväärtuse andmine.

Edukamad on tootjad, kes on kulusid rangemalt kokku hoidnud, tasakaalukamalt investeerinud ja oma toodetele maksimaalset lisandväärtust andnud.

Tänavusügisesed hinnad on kriisi vaid võimendanud ning tootjate edasitegutsemise võimalusi vähendanud. Paljudel juhtudel on edasi lükatud planeeritud investeeringuid, sest omafinantseeringuks ei piisa vahendeid ning laenu on raske saada.

Teraviljakasvatajate probleem on ka eelmise aasta vihmasest ja pikast sügisest alguse saanud taliviljade kahjustumine, mis on vähendanud oodatud saaginumbreid. Samas on madalad teraviljahinnad kasulikud linnu- ja sealiha tootjatele, sest umbes 55% liha tootmise omahinnast moodustab sööda hind.

See aasta on teraviljasaagi poolest küll eelmisest parem, kuid kogutulu on väiksem, sest hinnad madalamad. Seega on praegustes majandustingimustes, kus kokkuostuhinnad on langenud oluliselt enam kui sisendite hinnad, suhteliselt keerukas kasumit teenida.

Põllumajandussektori tulevik sõltub turuhindadest, toetuste osakaal käibest jääb 15-20% vahele ning madalate hindade juures kaetakse toetuste arvelt üksnes tekkinud kahju.

Juhul, kui mujal maailmas saak ikaldub või tõuseb inimeste elatustase sedavõrd, et nõudlus ületab pakkumise, on kasumlikkus tagatud. Kui see nii ei lähe, sõltub kõik siseturust, kus praegu käib põhjendamatu hinnasõda, mis vähendab agrofirmade tootmisvõimekust.

Eesti maamajandus ei ole ainult põllumajandus. Põllumajandussaaduste tootmine on olnud küll traditsiooniliselt maapiirkondades põhitegevus, kuid selle osatähtsus on muutumas. Seda näitavad numbrid: kui 1993. aastal oli põllumajanduse osakaal majanduses 9,7%, siis liitumiseelsel ajal oli see 2,3% ja praegu 1,7%.

Enamikes arenenud riikides on oma toit strateegiline kaup. Riigid, kus maaressurssi napib, tagavad oma toiduga varustamist selle kaudu, et soetavad maad teistes riikides.

Arvestades maailmas ennustatavat toidupuuduse hüppelist suurenemist (prognoositavalt elab aastal 2050 maailmas 9 miljardit inimest), tõuseb see küsimus veelgi enam päevakorda. Seetõttu tuleb Eesti põllutootjal oma potentsiaali hoida, parim vahend selleks on, kui eelistame kodumaist põllumajandustoodangut.

Siinjuures tahaksin koputada kaubanduskettides hinnapoliitikat kujundavate kaubandusjuhtide südametunnistusele - tuleb arvestada, et põllumajanduse tootmistsükkel on oluliselt pikem kui teistes majandusharudes.