Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

20 põnevat aastat hiljem - Äripäeva pöörane edulugu

Igor Rõtov 09. oktoober 2009, 00:00

Kujutagem end korraks tagasi aastasse 1989. Üsna jube pilt - toidupuudus, hüperinflatsioon, Vene sõjaväelased, ettevõtlus, mis haakub vanametalliäri ja vahvliküpsetamisega. Kui toona oleks meie käsutuses olnud imepeegel, mis näidanuks Eestit aastal 2009, siis avanenuks meile vaade täitumatust unistusest. Kui peegel kirjeldanuks praegust majanduskriisi, siis pannuks see meid muigama.

9. oktoober 1989. Olen Tartus tudeng. Kõnnin Tartu kesklinnas ja näen järjekorrataolist rahvasumma. "Küllap müüakse viinereid või viina," konstateerin ükskõikselt endamisi. Eksin, inimestele jaotatakse hoopis väikeseformaadilist roosal paberil ajalehte. Jään ilma. Hiljem kuulen, et rootslased on trükkinud 50 000 majandusajalehe Äripäev esimest numbrit. Tänaseks on seda tehtud juba 3898 korda.

Detsember 1991, Eesti on juba mõni kuu iseseisev riik, sõidan ajakirjandusosakonna üliõpilasena bussiga Tartust Tallinna. Koos kursusekaaslase Andrus Vaheriga läheme saama tööpakkumist Äripäeva. Poolel teel oleme arutelus jõudnud arusaamani, et Äripäeva tööle ei lähe. Meil mõlemal on kindel töökoht suurimas päevalehes Rahva Hääl ja vahetada seda ei tundu mõistlik. Kuid teekond on juba ette võetud ja minna kohtumisele selleks, et öelda "ei", tundub ebaviisakas. "Küsime nii suurt palka, mille peale meile kohe "ei" öeldakse," tuleb mul päästev mõte.

Mõeldud, tehtud. Äripäeva kontoris võtab meid vastu lehe käivitaja ja esimene peatoimetaja Hallar Lind. Käepigistused vahetatud, asub Andrus hoobilt asja kallale: "Meil pikka juttu pole, küsime palgaks 20 USA dollarit ja 200 Rootsi krooni, vähemaga ei lepi." Meie küsitud summa on 3-4 korda turutasemest kõrgem. Eeldame, et Hallar naerab meid välja. Kuid ei. Jahmatus Hallari näol asendub sekundiga enesekindla naeratusega: "OK, poisid, oleme kokku leppinud, ka minule ei meeldi pikk jutt."

Sellest ajast töötangi Äripäevas. Alguses ajakirjaniku ja peatoimetajana, praegu peadirektorina. Sõber Andrus siirdus 2002. aastal juhtima meie sõsarlehte Peterburis, kuid sisuliselt oleme mõlemad samale asjale truuks jäänud. Aitäh Hallarile, kelle üks lause andis kogu elule uue pöörde.

Täna ei oska enam keegi seletada, kuidas ikkagi Skandinaavia suurim kirjastaja Bonnier tuli 20 aastat tagasi vallatule mõttele asutada Nõukogude Eestis majandusleht. 1989. polnud Eestis ju majandust kui sellist olemaski, börs ja reklaamiturg olid tundmatud mõisted. Kuid areng kogus tuure pöörase kiirusega. 1993. aastaks oli meil juba üle 10 000 ettevõtjatest tellija, nii endile kui ka Bonnierile üllatuseks teenisime samal aastal kasumi, mis korvas kõik varasematel aastatel tehtud kulutused.

Edasi läks veelgi põnevamaks. Äripäev alustas ilmumist viis päeva nädalas, käivitasime venekeelse sõsarlehe Delovõje Vedomosti. Alustasime Äripäeva käsiraamatute kirjastamist, mis praeguseks on oma 26 tellitava raamatuga domineeriv toode turul. Veidi hiljem tulime turule konverentside ja raamatuklubiga. Tundus, et kõik, millele käe külge paned, muutub kullaks.

Meie edust said innustust ka omanikud, kes asutasid 90ndatel sama tüüpi ettevõtted kümmekonnas riigis.

Esimeseks kainestavaks tagasilöögiks oli 1998.-1999. aasta majanduskriis. Esimest korda tõdesime, et müüginumbrid ei pruugi kogu aeg kasvada ning jõulise investeerimise ja arengu kõrval tuleb osata vajutada pidurit ja tegeleda efektiivsusega.

Aastal 2000 püstitasime ulmelise eesmärgi viia Äripäeva tellijate hulk suhtena elanike arvuga riigis esikohale maailmas. Vaatasime oma konkurentidena majanduslehti Taanis, Rootsis, Norras ja Soomes. Rootslaste ja taanlastega saime kiiresti hakkama, soomlaste ja norrakatega läks kauem. Kuid aastal 2006 õnnestus viia tellijate number üle 20 000 ja võrdlemine näitas, et olimegi number üks!

Palju tähtsam kui lugejate number on majanduslehe jaoks tellijate kvaliteet. Oleme unikaalne majandusleht Euroopas - meie lugejate arv otsustajate ehk ettevõtlike inimeste hulgas on märgatavalt suurem kui üleriigilistel päevalehtedel. Äripäeval on lugejaid otsustajate hulgas 70-80%, kusjuures teisele kohale platseerunud päeva- või nädalaleht on jäänud 50% piirimaile. Kui räägin sellest faktist teiste riikide ärilehtede kirjastajatele, siis paneb see nad kadedusest ohkima.

Meediaettevõttes on numbrid, käibed, müügid ja kasumid küll tähtsad, kuid nad ei ole iial olulisemad kui ajalehe sisu. Olen ajakirjanikuna juba paar aastat mängust väljas, aga ikka ja jälle taban ennast mõttelt, et tegelen firmas millegi väheolulisega. Mind vaevab kadedus reporterite ja toimetajate vastu, kelle tegevusest sünnib midagi tõeliselt olulist.

Aastal 2006 põrkusime uuele väljakutsele - internet muutus tõsiseks info- ja reklaamikanaliks. Võtsime härjal sarvist ja tulime välja unikaalse aripaev.ee keskkonnaga. Kolme aastaga on selle külastatavus kümnekordistunud ja lugejate kasv veebis jätkub. Kuid me ei piirdunud ainult sellega ning oleme loonud inglis- ja venekeelse uudistekeskkonna, eraldi veebid logistikutele, ehitajatele, sekretäridele, raamatupidajatele ja arstidele, mis kõik on oma sihtgrupis turuliidri positsioonis.

Neid ridu kirjutades viimistleme koos kolleegidega järgmise aasta eelarvet. Viimased 15 kuud oleme nagu iga teinegi Eesti ettevõte võidelnud kriisiga. Järsud kulukärped ja efektiivsusotsingud on olnud vaevalised, kuid tulemuslikud. Nagu 1999. aastal oleme majandamisega hakkama saanud, säilitanud kasumi ja positiivse rahavoo ning mis kõige tähtsam, meie toodete summaarne lugejaskond on suurem kui iial varem. Meile igatahes tundub, et taas on õige aeg investeerida. Usume, et aastal 2010 võidavad need ettevõtted, kes orienteeruvad kulude kärpimiselt investeeringutele.

Äripäeval ja Eesti ettevõtjal seisavad ees järgmised põnevad 20 aastat.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:15
Otsi:

Ava täpsem otsing