Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Toltsi maaliline matemaatika
Andres Tolts on eesti kunsti raudvara. Ta lõpetas ERKI disainerina, kuid suundus sealt otse maalikunsti radadele. Tuult tiibadesse andis osalemine legendaarse kunstirühmituse SOUP'69 tegemistes, mis koosneski põhiliselt teistelt erialadelt tulnud, kuid maalikunsti problemaatikaga tegelevatest kunstnikest.
Võib vist üsna julgelt väita, et see sõpruskond domineeris Eesti 1970ndate avangardkunsti täielikult, kuigi kunstnikena on nad kõik valinud üsna erinevad väljendusviisid ja saavutanud eraldi kuulsuse.
Toltsi maale vaadates jääks ka mitteteadja mõtlema disainerliku korrastatuse ja puhaste pindade peale. Pole uudis, et Toltsi tööd on äärmiselt lihvitud, peaaegu matemaatiliselt täpsed ja seda juba algusaastatest peale. Jääb mulje, et mitte ükski detail ega joon pole pildile sattunud juhuslikult, vaid ka kõige väiksem kujund kompositsioonis on olulise tähtsusega.
Tolts ei armasta koormata oma lõuendeid ülemäärase müraga ja nii mõjuvadki tema tööd meditatiivselt, hoolikalt pildile kogutud esemete vaheliste pingete üle aitavad mõtiskleda suured puhtad pinnad, millel pilk uitama jääb.
Kunstihoone esimeses saalis on kokkuvõte Toltsi loomingust kuni 1990. aastateni. Vaataja siseneb saali läbi kahe mereelukaid kujutava maali "Kiiritus" (1989) ja "Valaskala" (1989) justkui sisenedes suurde akvaariumisse, mille metafüüsilises ruumis hulbivad ringi Toltsi maalid.
Peaaegu kõik Toltsi maalid mõjuvad emblemaatilistena ja nende hulgast ühtegi esile tõsta on raske. Siiski, "Kukk ja revolver" (1987), mis kujutab maali ülevalt äärest alla "valguvat" terasseina ja maali all ääres kukke, kes seisab silmitsi tema poole sihitud revolvriga, viib mõtted tehnoloogiliste materjalide ülemvõimule looduslike ees.
Tegelikult on Tolts tegelenud terve oma senise loomeperioodi kunstlike ja looduslike elementide vastandamisega, või siis kokkusobitamisega. Samasse kilda kuulub ka "Öö" (1987), kus väikese laua peale on konstrueeritud lapike maad koos talumaja ja puudega ja mida valgustab ülevalt hiigelmõõdus laualamp.
Kõige taustaks on korrapäraselt joonitud valge pind kontrastiks paremal äärel olevale mustale pinnale. Ülejäänud tööd jäävad juba 1990ndatesse ja hilisemasse aega.
Siin kohtame tuntud sarja "Taevatabelid", kus dokumendiblankettide kujundusest mõjutatud tabelitesse on surutud looduselemendid, meenutades bioloogiaõpiku tabeleid päikese- ja soojuskiirguse imendumisest vees ja pinnases. See sari illustreerib tabavalt nii meie rahausul põhinevat kui ka majandusraskustes ja võib-olla seetõttu ka oma väärtusi ümberhindavat ühiskonda.
Autor: Ragne Nukk