Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Traditsionaalne leivategu vajab uut lähenemist

Ain Alvela 15. oktoober 2009, 00:00

Halliku inimesed hakkasid 2006. aastast maad uurima, milliste toodetega võiks kõne alla tulla välisturule sisenemine. Nüüdseks on ettevõte kummutanud müüdi, et küpsetised on vaid siseturukaup, mille eksportimisega suurt kala püüda ei õnnestu. Nimelt tegi firma sügise hakul oma kaubamärgiga toodete esimese müügi Rootsis.

ASi Hallik ostu- ja turundusjuhi Marika Tali sõnul tõotab müük Rootsis kujuneda edukakas, kusjuures tähtsusetu pole sealse turustrateegia juures asjaolu, et Halliku kaubamärk Hagar haakub hästi Skandinaavia rahvaste teadvuses oleva viikingitemaatikaga.

Rootsis saab kauplustest osta nelja Halliku toodet - kooriksai, sepik nimega Subs, eelküpsetatud seemnekukkel ja rukkileib koorikleivana, neid müüakse Axfoodi grupi kauplustes Willys ja Hemköp.

"Üks müügiargument on hind ja praegune majanduslik olukord Rootsis, mis soosib meie toodete ostmist," selgitas Tali.

Põllumajandusministeeriumi turuanalüüsi büroo andmetel kallinesid pagari- ja kondiitritooted 2008. aastal poes eelkõige sisendite hinnatõusu tõttu. See vähendas pagari- ja kondiitritoodete kauplusest ostmist, taas hakati saiu-pirukaid-kooke rohkem kodus küpsetama. Seda näitab mullune jahutootmise suurenemine ning pagari- ja kondiitritoodete tootmise vähenemine.

Fazer Eesti juht Kristjan Kongo nõustus sellega, et pagaritoodete turul valitsevat olukorda võib hinnasõjaks nimetada, sest soodushindade kampaaniad sagenevad ja poehind on kuni 50% madalam, kui leiva ja saia turuhind seda olla võiks.

"Ostujõu vähenemise tõttu nõuab tarbija rohkem madala hinnaklassi tooteid ning seetõttu on surve just sellise kauba seas tuntavam," märkis ta.

Veterinaar- ja toiduameti andmeil on Eestis ligi 170 teraviljasaadusi töötlevat ettevõtet, sh leivatööstused, pagaritöökojad, veskid.

Väikefirmad kardavad, et suurte tegijate võimuvõitluse käigus jagatakse turg ümber nende arvel ja suur hulk väiketootjaid peab hingusele minema. Kongo sõnul toimub turu ümberjagunemine siiski peamiselt suurte tootjate seas, väikestel on lihtsam olla paindlik ja leida oma nišš.

"Väikeettevõtjate saatus sõltub ennekõike kaubanduses neile seatavatest tingimustest, mitte niivõrd konkurentsist," hindas Kongo. "Iseenesest on efektiivsuse kasv ja tulutootlikkuse suurenemine majandusele tervistav. Kui tundub, et tarbija kaotab valikus, siis tegelikult on leiva-saia valik Eesti turu mahu juures väga lai."

Kristjan Kongo meelest on praegu õige aeg välja noppida äriliselt mittevajalikud ja kahjumlikud tooted-tegevused.

"Omades olukorrale vastavat tooteportfelli ning olles leidnud efektiivsuse tõstmise viisid, on võimalik võitjana väljuda pea igast olukorrast," kinnitas ta. "Kindlasti ei tohi unustada innovaatilisust, seda nii tootearenduses kui ka protsesside juhtimises."

Pagari- ja kondiitritooteid valmistava OÜ Reval Kondiiter juhatuse liige Anri Treifeldt märkis, et firma toodab koduturule ja seda suunda ei muudeta. Ta tunnistas kaubanduse suurt hinnasurvet tootjaile.

"Eksport lähiriikidesse - Soome, Lätti ja Leetu - on marginaalne," kinnitas hiljaaegu Saksamaalt pagarite messilt IBA 2009 naasnud Treifeld. "Valmistame toodangut käsitsi. Suurtööstused mehhaniseerivad tööd ja seetõttu on nende hinnad soodsamad."

AS Hallikki pole pääsenud palkade vähendamisest.

"Kaubanduse ja tootjate vaheline võitlus on armutu," tunnistas juhatuse esimees Heiki Hallik, lisades, et kuna hinnad on all, peavad tootjad ja kaupmehed vähendama kulusid.

"Üks, mida on võimalik kiiresti vähendada, on tööjõukulu, ning seda ettevõtted agaralt teevadki," iseloomustas Hallik. "See aga vähendab rahva üldist ostujõudu, mistõttu tekibki vajadus hindu järjest alla lasta. Lõputu ring, kuid igavesti ei tooda miinust keegi, nõrgemad surevad välja. Alles jäänud ettevõtetest saavad monopolid, kes dikteerivad hinda, ja vahepealsed nn tasuta lõunad tuleb tarbijal oma taskust tagasi maksta."

Halliku sõnul ei vii olukorra põhjustajate otsimine ja nende häbiposti naelutamine kuhugi, vaja on tarneahelat jätkusuutlikumaks muuta.

"Üks võti selleks on toidukaupade käibemaksu langetamine," ütles ta. "Kuidas täpselt, selles tuleb kaupmeestel, tootjatel ja põllumeestel ühisele arusaamisele jõuda. Toidu käibemaks on näiteks Saksamaal 7%, Soomes oktoobrist 12%."

Ekspordiks saadetavad Hagari tooted küpsetatakse ASi Hallik Tapa tehases.

Pärast jahtumist ja pakendamist need külmutatakse temperatuuril umbes -45 oC. See tagab, et toode säilitab kõik omadused ja struktuuri. Rootsi kliendi lattu jõuab kaup sügavkülmutatuna, sealsetesse poodidesse aga juba toatemperatuuril. Rootsis on selline pagaritoodete käitlus laialt levinud.

ASi Hallik juhatuse esimees Heiki Hallik märkis, et praegu tegeldakse kahe uue toote väljaarendamisega, kusjuures nende puhul püütakse arvestada Rootsi tarbija maitseeelistustega. Müük toimub ka Soome, kuhu lähevad koorikleivatooted. Praegu on Halliku pagaritööstuse ekspordi maht kogutoodangust 16,5%.

"Töötame selle nimel, et järgmise aasta alguseks oleks sõlmitud ekspordi püsilepingud poole suuremale mahule praegusega võrreldes," kinnitas Heiki Hallik. "Praegu, kui siseturu müügimaht ei kasva ning tootjad ja kaupmehed langetavad üksteise võidu hindu, on ekspordi olemasolu ääretult oluline. See aitab säilitada ettevõtte senise tootmismahu ja tänu sellele ka töökohad."

Eelmisel aastal järsult kerkinud Eesti teraviljaeksport näitab, et siinne tootja suudab turustada oma viljasaaki ka piiri taga, et saada selle eest suuremat tulu.

Üldiselt kinnitavad Eesti pagaritööstused, et eelistavad kodumaist toorainet, kuid samas möönavad, et tooraine valikul on kõige olulisem ikkagi kvaliteedi ja hinna suhe ning selle kriteeriumi järgi teevad pagaritööstused ka valiku, olenemata vilja päritolust.

Praegu Eestis kasvatatav vili kataks aga kuhjaga kohalike pagaritööstuste vajadused.

Tooraine hind moodustab suure osa toote muutuvkuludest. Toiduainetööstuste suurimad püsikulud on kas tööjõud või kapitalimahukus, sõltuvalt automatiseeritusest.

Nii, nagu toidutootjate eesmärk üldiselt, keskenduvad ka pagaritoodete valmistajad sellele, et hoida poodi mineva toote hind võimalikult madalal.

Esimene kriteerium selle saavutamiseks on tootmiskulude, sh toorainekulude võimalikult madalal hoidmine. Tööstused ütlevad end hinnasõda mitte õhutavat, leiva-sajatootjate leeris ollakse pigem seda meelt, et õiglase hinna otsustab ja määrab tarbija.

Millised võimalused on Eesti pagaritööstusettevõtetel toodangule piiri taga turgu leida?

Pagaritoodete - leib-sai - eksport saab toimuda vaid naaberriikide turgudele, määravaks saab toote säilivusaeg ja värskus - nende toodete esmased kvaliteedinäitajad.

Soovides laiendada ekspordivõimalusi teistesse riikidesse, seisavad tootjad silmitsi vajadusega investeerida nii oma tootmisvõimsuste suurendamisse kui ka tehnoloogia uuendamisse.

Paljud pagaritööstused, ka Fazer, on orienteerunud kodumaise tarbimise rahuldamisele. Eesti leiva-saiaturg on üle 55 000 tonni aastas, ka sellisel väiksel turul jätkub kohalikele tootjaile piisavalt väljakutseid.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:16
Otsi:

Ava täpsem otsing