Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Film täis segadust ja küsimusi
Veiko Õunpuu uus film "Püha Tõnu kiusamine" tekitab esimese paarikümne minutiga küsimuse, millal asjaks läheb.
Kuueks osaks jagatud filmil puudub tegevusühtsus. Katked on hüplikud ja segased, kindlasti taotluslikult, ent filmist tervikpildi saamisele see kohe mitte kuidagi kaasa ei aita.
Kunstiliselt on tegemist väga ilusa ja maalilise linateosega. Mustvalge pilt mõjub maagiliselt ja toonitab täpselt neid kontraste, mida soovitakse - rikkuse, vaesuse, hulluse, mõtteselguse, kurbuse, õnne, ilu, inetuse, valge ja musta vahelisi piire. Maalilised kaadrid, tubli operaatori, režissööri ja kunstniku koostöö.
Kafkalikke ja david-lynchilikke võtteid on palju. Ka ei puudu filosoofilised mõtisklused. Vastuseid otsitakse sügavatele elulistele küsimustele, nagu "milline on headus?", "kas saab üldse hea olla?" ja "miks argipäevad muutuvad piinavaks ja inimesed kurjaks". Hollywoodilikult selgeid vastuseid "Püha Tõnu kiusamisest" muidugi oodata ei maksa. Pigem tuleb segasest virr-varrist enda jaoks ise mingigi sõnum välja noppida.