Lahing lõppenud, võitja võtab kõik

Eile said need siis taas läbi. Huumoririkkad hullud päevad, osturallid ja kohalike omavalitsuste valimised. Kuid elu läheb edasi.

Kui Stockmanni hullude päevade rekord oli kuuldavasti 600 rulli WC-paberit, siis valimishullusest kentsakaid rekordeid ei sündinudki - Edgar Savisaare Keskerakond võttis oodatult kõva tulemuse, end Rahvaliiduga nn Brežnevi pakikesse sidudes auti mänginud Rohelised samuti.

Esialgsetel andmetel on küll selge, et Keskerakond enam veenvat enamust ei saanud. Kuid mis siis nüüd Tallinnas muutub? Kardetavasti mitte midagi. Vähemalt esialgu.

Esimesed nädalad kuluvad koalitsioonikõnelusteks. Kaalukeeleks on sotsid. Kas sotsiaaldemokraadid eesotsas Jüri Pihliga otsustavad neid mõne kuu eest valitsusest välja visanud Reformile-IRLile ninanipsu mängida ja Keskerakonnaga linna juhtima hakata? Või andestavad nad parempoolsetele (ei oskagi enam kokku lugeda, mitmendat korda juba)?

Kui sotsid otsustavad siiski IRLi-Reformi kasuks ning kui Keskerakond võimult tõrjutakse, siis võime küll eeldada, et mõned poliitjuhtmed-broilerid-nõunikud ehk kaotavadki töö, Ivo Parbus näiteks. Kuid kas oma töökoha pärast peaksid muretsema ka suuremad kalad? Kas või näiteks 1997. aasta veebruarist Tallinna kommunaalametit juhtinud Ain Valdmann?

Ning üleüldse, kui kindlasti me teame, et linna juhtimise seisukohast võttes on kõik kardinaalselt valesti? Või taandub kõik siiski vaid ühele isikule? Kui Edgar Savisaare enda sõnadega öelda, siis "ärge vaadake, mis värvi on kass, valige see, kes tõesti hiiri püüab".

Ka ettevõtja Allan Martinson tõdes eile, et tema ei hinda praeguse linnavalitsuse otsuseid ei heaks ega halvaks, kuid talle ei istu lihtsalt see maailmavaade, mida esindab Keskerakond ning, et tema vahetaks välja talle kuuluva ettevõtte juhi, kes teeb küll õigeid otsuseid, kuid ei meeldi kellelegi.

Ega Savisaargi ju nii hull koletis pole, et hommikueineks väikeseid armsaid lapsi vitsutab, tegelikult on ta ju samasugune luust ning lihast inimene nagu meie kõik.

Tema ainus (kuid väga suur) eripära on ehk tema lapselik vastandumine absoluutselt kõigele ja kõigile. Põhimõtteliselt on ta poliitika Tagurpidi-Ants - kui mõni erakond leiab miski uudse valimislubaduse või tuleb lausa millegi revolutsioonilisega välja, on Savisaarel kohe vaja sellele vastanduda.

Kuigi me ei tea neid ridu kirjutades veel lõplikke tulemusi, võib öelda, et ka seekord võib neid valimisi pidada pigem toetusavalduseks paremerakondadele. Väga lihtne on opositsioonis olles valitsust kritiseerida ning korrutada, et asjad on halvasti.

Inimesed aga avaldasid praegu riigis võimul olevatele parteidele ikkagi toetust. Tasuta kartulid ja küttepuud õnneks ei löönud platsi puhtaks.

Autor: ÄP