Riikide kaitseks pankade eest

Kogu maailma rahandussüsteemide kriisi tõttu nõutakse üha valjemalt põhjalikumat järelevalvet. G20 kohtumisel Pittsburghis kerkis teema taas ja Euroopa Liit reageeris sellele, avalikustades oma kava uue üle-euroopalise järelevalveasutuse loomiseks.

ELi praegune finantsasutuste siseriikliku regulatsiooni mudel on häbiväärselt läbi kukkunud. Traagilisimad ohvrid on ilmselt Balti riikide majandused, kuid kahjustatud on ka Kesk- ja Ida-Euroopa.

Kuid ka uutel järelevalveasutustel on palju vajakajäämisi. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogul (ESCR) on ainult seirefunktsioon. ELi kolm uut järelevalveametkonda pankade, kindlustuse ja väärtpaberiturgude jaoks hakkavad koordineerima siseriiklike järelevalvajate süsteemi. Neil ei ole jõustamisõigust ja riikide valitsused leiavad juba võimalusi õõnestada nende autoriteeti ja (rahalist) võimekust.

Kaalul on mitu aastakümmet finantsintegratsiooni Euroopas. Erinevalt paljudest teistest maailma osadest on kapital Euroopas voolanud rikastest vaestesse riikidesse - põhiliselt läänest itta ja lõunasse.

Kokkuvõttes on finantsalane integratsioon aidanud kaasa Ida-Euroopa majanduskasvule. Ent efektiivse reguleerimise puudumise tõttu on finantsintegratsioon muutnud regiooni haavatavaks kapitali sissevoolu äkilisele kahanemisele.

Enamike vastuvõtjariikide ressursid kasvavate finantsgruppide keerukate struktuuride läbimiseks on napid ja nende volitused regulatsioonide jõustamiseks ja järelevalveks on piiratud.

ELi poolt pakutud nn järelevalvajate kolleegium on isegi koos Euroopa nn süsteemsete riskide nõukoguga üksnes osaline lahendus, kuna see ei suuda tegelda potentsiaalsete huvide konfliktiga asukohariigi ja vastuvõtjariigi reguleerijate vahel.

Alternatiivina paneme me ette üldiste normatiivide komplekti "mõjupõhise pädevuse" jaoks, s.t kui finantsasutuste tegevuse mõjud on piisavalt ulatuslikud, tuleks mõjutatud riigile anda võimalus võtta endale reguleerija õigused, sõltumata asutuse asukohast.

ELis võib mõjupõhine pädevus panna muretsema kapitali vaba liikumise pärast. ELi asutamisleping tunnustab siiski erandeid riiklikus poliitikas. Lisaks tunnistavad mitmed ELi direktiivid selle riigi huve, kus finantstehinguid (nt elukindlustuslepingud) teostatakse, määrates pädevuse selliste tehingute üle vastavale riigile.

Parim viis kaitsta Euroopas piiriülest pangandus- ja finantsintegratsiooni oleks luua efektiivne kogu Euroopat hõlmav reguleerimis- ja järelevalveasutus või isegi üleilmne institutsioon.