Abivahend või terrorirelv?

Mart Jesse 21. oktoober 2009, 00:00

Ettevõtluse ja töökohtade päästmiseks loodud saneerimisseadus ei ole suurt tulemuslikkust üles näidanud. Nii kohtunikke kui ka pankrotihaldureid on nigela skoori tõttu korduvalt hurjutatud. Praktikuna ei saa sellist kriitikat siiski asjakohaseks pidada ja soovitaks põhjuseid otsida pigem saneerimisseadusest. Ka ettevõtte tasandil pole massiliste kvaliteedihäirete põhjused reeglina peidus mitte töötajates, vaid ebamõistlikus protsessis.

Nõrkade tulemuste üheks põhjuseks on kindlasti asjaolu, et kehtiv seadus ei anna kohtunikele selgeid kriteeriume, mis alustel saneerimismenetluse algatamisest keelduda. Näib mõistlik senisest detailsemalt sätestada, millistel juhtudel saneerimismenetlus üldse algatamisele kuulub. Avaliku huvi põhimõttest tulenevalt peaks üheks selliseks olema näiteks minimaalne töötajate arv. Kuigi seadus nõuab saneerimisnõustajalt hinnangut, kas ettevõtja on oluline tööandja, puudub sel menetluses otsene õiguslik tähtsus. Täiendavate kriteeriumitena võiks kaaluda ka tegutsetud aastate arvu ja ka varade või kohustuste mahtu. Nii hõlmab praktika menetluste algatamist firmade suhtes, kellel pole ühtki töötajat või kellel on majandustegevus sisuliselt puudunud.

Täiendavalt peab välja tooma ka maksunõuetega seonduva. Nimelt on maksuhaldur seisukohal, et maksunõuded saneerimismenetluses ümberkujundamisele ei kuulu. Seisukoht põhineb kõige ehedamal bürokraatlikul lähenemisel ja tugineb asjaolul, et maksukorralduse seadus vastavat regulatsiooni ei sätesta. Samas ütleb saneerimisseadus, et ümberkujundamisele ei kuulu vaid töösuhetest tulenevad nõuded. Maksunõuete allutamine saneerimisseadusele on hädavajalik, vastasel juhul puudub võimalus korrektsete majandustegevuse prognooside esitamiseks saneerimiskavas, sest puudub eelteave maksuhalduri võimalike otsuste osas ja ka garantii võlausaldajatele, et riik saneerimisega kaasa tuleb.

Ilmnenud probleemide hulk on mõistagi suurem, mõned väljuvad ka seaduse haardeulatusest. Näiteks on probleemiks pankade erinev suhtumine saneerimismenetlusse ja soovimatus oma nõudeid kas või osaliselt maha kirjutada, sh ka siis, kui pankrotimenetlus tooks veelgi nigelama tulemuse.

Kahjuks on senise praktika üheks kaasnähtuseks, et paljud firmad, kellel oleks põhjust saneerimisseaduse kaitset paluda, ei julge seda teha, avalduse esitamisega venitatakse nii kaua, et pääsemise võimalus muutub pea olematuks. Seaduse parandamine aitab seda olukorda muuta. Tänase praktika jätkumisel kujuneb saneerimismenetlusest pigem järjekordne skeemimeistrite terrorirelv võlausaldajate suhtes kui et ettevõtluse abivahend.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. November 2011, 18:16
Otsi:

Ava täpsem otsing