Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vee-eurod jõuavad majandusse

Siit-sealt on kuulda olnud muret selle pärast, kas Eesti ikka tuleb toime ELilt saadud toetussummade jagamisega. Põhjust selliseks hirmuks on ilmselt andnud see, et uue toetusperioodi (2007-2013) raha on reaalselt meie elukorraldusse jõudnud küllalt napilt. Ka keskkonnaministeerium ei saa uhkustada suurte väljamaksetega, ent meil pole põhjust ka silmi maha lüüa.

Kuni 2013. aastani on meie elukeskkonna parandamiseks ette nähtud ligi 12 miljardit krooni eurotoetusi. Sellest 7 miljardit saame kulutada veeprojektidele, et tagada elanikele puhas joogivesi ja kanalisatsiooni kasutamise võimalus. See on suur raha ja tuleb tunnistada, et enamuses on see juba ka reserveeritud ehk projektidega kaetud. Nii et nende miljarditega võib meie majandus juba lähitulevikus arvestada.

Peamised veeprojektide elluviijad on kohalikud omavalitsused ja neile kuuluvad vee-ettevõtted. Nende huvi veevaldkonna eurotoetuste vastu on olnud suur, - mullu välja kuulutatud esimesse taotlusvooru esitasid nad sedavõrd palju projekte, et keskkonnaministrina pidasin vajalikuks vooru toetussummat kahekordistada peaaegu 5 miljardi kroonini.

Aasta algul hindas Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) nõukogu abikõlbulikuks 36 veeprojekti kogusummaga 4,8 miljardit krooni, millele teine taotlusvoor toob aasta lõpuks lisa. Keskkonnaministeeriumis ja KIKis on põhjust uskuda, et juba tänavu kuulutatakse välja üle 80 hanke ja meie majandusse jõuab üksi veeprojektide arvelt sadu miljoneid eurokroone.

Paraku pole projektide käivitamine läinud loodetud ladususega. Põhjusi on mitu, sh ELi ranged toetuste kasutamise mängureeglid, mille järgimine nõuab aega.

Suurima ja valusaima hoobi on veeprojektide käivitamisele andnud majanduslangus. Toimub ju projektide elluviimine üldjuhul refinantseerimise põhimõttel - taotlejal tuleb kõigepealt leida vaba raha nii tööde käivitamiseks kui ka kogu projekti omafinantseeringuks, u 15% üldmaksumusest. Kuna tegu on sadu miljoneid kroone maksvate projektidega, pole omavalitsustel lihtne oma rahakotist vajalikke summasid välja käia, pangalaenude tingimused on aga karmid.

Samas on masu kaasa toonud ka ehitushindade languse vähemalt kolmandiku võrra. Projekte koostati ja rahataotlusi esitati 2007. aasta hindades, seega saavad omavalitsused rajada palju suuremas mahus torustikke, kui kavandasid. Seda võimalust ei tohiks kasutamata jätta.

Nüüd on tulnud ka riik veeprojektide elluviimiseks appi, võttes Euroopa Investeerimispangalt laenu, mida soovijad saavad KIKi kaudu taotleda. Laen on riigi garantiiga ning kommertspankadest madaldama intressiga (6 kuu Euribor pluss alla 2% jääv riskimarginaal). Laenu saab küsida piisavalt pika tagasimaksega (kuni 20 aastaks) ja laenuvõtjaile võimaldatakse pikka maksepuhkust - kuni kaks aastat pärast projekti valmimist tuleb tasuda vaid intressi.

Laenusumma, mida KIK saab projektide omafinantseeringu tagamiseks edasi laenata, on üle 2 miljardi krooni. Huvi selle vastu on, laenulepinguid on sõlmitud juba 500 miljonile kroonile. Ootame taotlusi, et raha jõuaks kiiresti kasutusse.

Nüüd sõltubki toetuse saajaist, peamiselt omavalitsustest, kui kiiresti projektiga alustatakse, millal jõutakse hangete, lepingute, reaalsete ehitustööde ja väljamakseteni. Mõnes projektis ongi juba kopp maasse löödud.

Eelmine ELi abiperiood näitas, et Eesti saab toetuste kasutamisega hästi hakkama. Ka 2004. aastal ei saanud kuidagi vedama, nüüdseks on aga suur osa projekte lõpetatud ning paljud lõpetatakse 2010. aasta lõpuks. Usun, et tuleval aastal on täishoog sees ka selle perioodi rahakasutusel ning puhas joogivesi ja nõuetele vastav reoveekäitlus saab osaks iga eestlase elustandardis.