Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kvaliteetne, aga särtsutu
Rammsteini viimane stuudioalbum algab hästi. Esimese pala tugev kõla lööb plaadi sujuva akustilise tõmbega käima. Ka ülejäänud lood jätavad kuulajale tugeva tunde, et tegemist on soliidse ja elukogenud Saksa raskerokiga. Rahulik kindla peale minek on bändi poolt arukas valik, eriti arvestades tormilist majandusilma ja kitsenevaid rahakotiraudu.
Siiski jääb mulje, et siilisoengu ja okkatagiga karmimat muusikat lembav keskkoolinoor seda plaati oma vanematelt sünnipäevakingiks ei oota. Pigem leiab see keerlemisrõõmu noormehe isa Saksa marki sõiduautos, et papa saaks teekonna Tallinnast Tartusse uue ajarekordiga läbida. Niisiis tundub saksapärane kindlus ja kvaliteet bändi varasema loomingu kõrval kergelt igav ja vähe üllatav. Pärast albumi läbikuulamist mõjub mõne vana Rammsteini hittalbumi pealepanek värskendavalt.