Uudised
Urve Vilk
25. oktoober 2009 kell 21:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

1. koht: Rahvaste paabel loob Skype'i

Küsimustele vastavad Skype Technologiesi juht Sten Tamkivi ja personalispetsialist Leeli Rohumaa.

Kas multikultuursus ettevõttes on eelis, paratamatus või pseudoprobleem?

Sten Tamkivi: Ma pole üldse nõus, et see on probleem, ei pseudo- ega tavaline. See on erakordselt suur võimalus. See, millised inimesed ettevõttes töötavad, mõjutab seda, mida ettevõte suudab teha. Kui inimesed on ühest rahvusest või ühest kohast pärit, seab see üsna selge piiri, et tõenäoliselt ei suuda ettevõte tegutseda väljaspool seda ala või on see oluliselt raskem.

25 rahvust, kes meil Tallinnas töötavad, on ainuvõimalik viis luua toodet, mida kasutatakse 225 riigis ja territooriumil maailmas.

Leeli Rohumaa: Multikultuursus rikastab töökollektiivi. Isegi kui ei tooda midagi, mida rahvusvaheliselt tarbitakse, on vahva, kui on palju erinevaid rahvusi. Sellest õpib palju, see loob lisaväärtust.

Sten Tamkivi: Eesti majandusel ei ole vaja hulgaliselt ettevõtteid, kes seavad piiriks ainult Eesti ja kelle visioon ei ole suurem kui Eestis midagi müüa. Kui räägime vajadusest eksportida, tuleneb sellest ka vajadus laiema maailmapildi järele.

Mida olete õppinud teisest rahvusest töötajatelt?

Leeli Rohumaa: Tundub, et ka nemad kohanevad natukene Eesti keskkonnaga, muutuvad kinnisemaks ning teisalt õpetavad eestlasi olema rohkem avatud ja uurima, kuidas teisel läheb ehk sotsiaalset vestlust pidama.

Sten Tamkvi: Õppimine on kahepoolne. Ühelt poolt õpid väliskolleegi tundma ja teisalt õpid iseenda kohta. Olen kutsunud mõned korrad kõik siin töötavad välismaalased kokku ja siis kuuleb argimuresid ja -rõõme, mille peale ise ei tulekski. Näiteks kuuled lugusid, et meie bussiaknad on nii mustad, et kui keelt hästi ei oska, ei saa täpselt aru, kus sa oled. Või et soomlased kiidavad meie tulumaksudeklaratsiooni äärmiselt lihtsat tegemist.

Me oleme väga karmid palkajad. Keskmine inimene, kes meile tööle tuleb, ei pääse kunagi ühe intervjuuga, ebatavaline pole, kui tehakse seitse-kaheksa intervjuud. Suur osa palkamisprotsessist hõlmab seda, kuidas inimene meeskonda sobib ja kas tema väärtused sobivad. Nullosa palkamisprotsessist määrab see, millisest rahvusest inimene on ja mis pass tal on. Tuleb valida inimesed, kes sobivad teistega ja samal ajal ei oma rahvuslikke eelarvamusi.

Kui meil on kaks eestlast koosolekul, siis nad räägivad eesti keeles. Kui koosolekuruumi siseneb prantslane, siis automaatselt lülitub vestlus poole lause pealt inglise keelele ümber. Kui prantslane väljub, siis kaks eestlast jätkavad mõnda aega inglise keeles, aru saamata, et võib keelt vahetada. Meie majas on tõeline keelte paabel.

Miks tasuks ettevõtjal teistest rahvustest töötajaid palgata?

Sten Tamkivi: Olen juhina käitunud alati viisil, et tuleb palgata endast targemaid inimesi. Kui juht on kindel, et ta leiab need Eestist, siis edu. Aga mul on kogemus, et tarku inimesi on mujalgi. On ebaefektiivne seada piiranguks passi või rahvust. Kõige lihtsam viis ettevõtja jaoks alustada, juhul kui tahetakse eksportida, on palgata inimesi riigist, kuhu eksportida plaanitakse.

Ja kindlasti ei tasu välismaalt tuua inimesi selleks, et saada tööjõudu odavamalt. Kui tahad teha India restorani, tuleb Indiast kokk tuua, kuna ta oskab India toitu teha, mitte et ta on odavam. Sellise lähenemise tulemus on lühiajaline ja ei anna ka riigile midagi.

Tööandja teeb töötajale suure teene, võimaldades suhelda enda ninast kaugemal olevate kultuuride ja olukordadega. Atmosfäär, kui sinuga töötab koos keegi, kes pole üles kasvanud seal, kus sina, avardab silmaringi nii palju, et inimene on parem, avatum ja tolerantsem töötaja.

Multikultuurne keskkond muudab silmaringi niivõrd palju laiemaks. Eestis on see pea võimatu, kui ei tööta ettevõttes, kus on peale eestlaste ja venelaste veel palju teisi rahvusi.

On näiteks erinevad toitumistavad. Meie kama, kilu ja kohukest on ka välismaalased õppinud armastama. Palju tehakse ära meeskonnasiselt: näiteks korraldatakse teemaõhtuid, kus tehakse koos süüa või vaadatakse filme. Inimesed tahavad üksteist ka eraviisiliselt paremini tundma õppida.

Kultuuritaust oleneb sellest, kust inimene tuleb. Mõne kaugema kultuuri kõrval on eestlased isegi väga avatud. Skype'is on kolleegid üksteisele ligipääsetavad ja õhkkond on vabameelne. Samas eestlased pole suured tervitajad, ei musitata ega kallistata, mõne kultuuri jaoks on aga omane, et inimesed, kes koos töötavad, on kui üks suur pere.

Kuna meile on inimesi kokku tulnud üle maailma, siis töötajatel võib olla raske leida ühtset standardit, milline on firma korporatiivne käitumismall.

Meie ühiskond ei ole veel võib-olla valmis selleks, et maksumaksjast kolleeg on keegi teine kui Lembit ja Stanislav. Inimesed on kinni dogmades, aga siin tulebki mängu ettevõte, kellel on palju teha, et inimene tunneks ennast siin külmas riigis paremini.