Kodumaine toidukaup hinnas

Nuteri sõnul on ta viimasel ajal hakanud rohkem eestimaist kaupa eelistama. Nimelt on ta palju mööda Eestit ringi sõitnud ja näinud, kui ilusaks on põllud muutunud. "Selle taga on põllumehe töö ja masinatesse investeeritud raha. Seetõttu püüan osta just kohalike tootjate piima. Ning ka Eesti juustu ja vorsti vastu pole mul midagi. Minu igapäevane toidulaud koosnebki suures osas eestimaistest toodetest," räägib Nuter.

Eesti tootjad teevad huvitavaid asju, näiteks hallitusjuustu, kuid suured kauplused ei taha selliseid tooteid paraku sageli müüki võtta, kurdab Nuter. Leida võib neid erinevatelt laatadelt, näiteks hiljuti külastatud Jõgeva küüslaugulaadalt.

Tööstuskaupade puhul on Nuteri sõnul kodumaise eelistamine keerukam. "Tööstuskaupadele puhul ei saa sageli aru, kus asi toodetud on. Asi läheb virvarriks," räägib Nuter.

Ka näitlejatar Mirtel Pohla eelistab eestimaist toidukaupa välismaisele, näiteks ostab ta eestimaist piima ka juhul, kui see on mõne krooni võrra kallim kui Läti oma. "Loomulikult eelistan ma eestimaist," sõnab ta.

FIEna registreeritud Toivo Vetka, kes korraldab Nõmme turul toidukaupade müüki, räägib, et suurem osa klientidest eelistab kohalikku toidukaupa. "Klient pöörab sellele suurt tähelepanu. Kui Eesti ja välismaine kaup on kõrvuti, ostetakse ikka Eesti tooteid, isegi kui need on kallimad," räägib Vetka.

Näiteks suvel müüb Vetkale kuuluv lett eelkõige Eestis kasvanud tomateid ja kurke, kuna välismaised kaubaks ei lähe. Vetka sõnul pole ei väiksemat ega suuremat sorti tootjal turul edasimüüjat raske leida, poodidesse aga eestimaist kaupa eriti ei taheta. Takistuseks võivad muidugi olla ka väikesed kogused.

Eesti on nii väike, et on utoopiline loota, et suudaksime kõike ise toota. Kõige olulisem on süüa mitmekülgselt. Ja saada toiduained kätte võimlikult värskena. Kui puu- ja juurviljad on närtsinud, pole vahet, kust need toodud on. Näiteks marju saame Eestis tarbida kohe, külmutamata, sesoonselt. Külmutamise korral jääkristallid lõhuvad struktuuri, mistõttu toidu väärtus veidi väheneb, aga enamik kasulikku jääb siiski alles. Tänapäeval on transport sedavõrd kiire, et pole suurt vahet, kust kaupa tuua. Pole oluline, kas puu- ja juurviljad on kasvanud Eestis, Lätis või Leedus.

Minu toitumispõhimõte on, et tooraine peaks võimalusel pärinema kodukohast 300 km raadiusest. Näiteks lambaliha puhul eelistan ma muidugi Eestis kasvatatut: see on maitselt parem, see ei ole tulnud kaugelt, pole toimunud transpordiga seonduvat keskkonnareostust ning lisaks saab nii toetada ka kohalikku tootjat. Kahjuks Eesti draama on see, et meil ei saa palju asju kohapeal kasvatada. Tööstuskaupade osas on olukord keerulisem, ei oskagi öelda, mida kohalikku eelistada, ehk Eesti linast või Kreenholmi toodangut. Aga näiteks puhastusvahendeid meil selliseid pole, mis kasutamist vääriksid.