Süsteem tingib raiskamise

Artikkel

- Uudised
- Peeter Tammistu
- 3. november 2009 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Süsteem tingib raiskamise
Äripäeva üleskutse teatada avaliku raha raiskamisest on igati mõistlik ja tarvilik üleskutse, samas meenub kunagi loetud raamat , kus märgiti, et Saksa garnisonireeglite järgi sai karistada see sõdur, kes jättis oma kapi lukust lahti, mitte see, kes varastas, st vargusele ahvatlemise eest. Sama tundub mulle meie tänapäevase majandamisega.
Süsteemi ülesehitus on selline, et selle järgimine tundub ja ongi ebaloogiline, me justkui tahamegi süsteemselt panna avalikke teenistujaid tobedasse olukorda.
Üks selline veidrus on kindlasti aastalõpu ostuorgia. Samas võiksime seda käsitleda kui positiivset märki, nimelt on oskusliku ressursside planeerimisega maksumaksja raha kuid riigikassale intresse teeninud.
Kui see niimoodi oleks, oleks tore, ressurss ikkagi suureneb, kuid vaadates süsteemi lähemalt, tõdeme, et süsteem ise tingibki ostude ebanormaalse kuhjumise.
Nimelt läheb "järele jäänud raha" tagasi eelarvesse, muutes keeruliseks ka ülejärgmise aasta eelarveläbirääkimised. Ja kuigi eelarveläbirääkimistel kasutatakse aasta-aastalt üha uusi näitajaid, jääb põhiliseks siiski eelmise aasta baas.
Seega ongi mehhanism olemas, et aasta lõpuks kogu raha plaanipäraselt ära kulutada, halvemal juhul raisata. Kas me kujutame ette olukorda, mil meie pangaarve iga aasta lõpus lihtsalt nullitakse ja tööandja ütleb, et kuna teil jäi raha üle, siis teeme korrigeeriva palgakärpe? Selge see, et igaüks meist laastaks oma pangaarve, ostes järgmiseks aastaks tualettpaberit ja konserve.
Rumal lugu on selles, et ostaksime valel ajal, andes turule vale impulsi, ostaksime ilmselt ka mittevajalikke asju ning osa "saagist" rikneks. Just sellise süsteemi oleme loonud avalikule teenistusele.
Samas on mitmetes Euroopa riikides asjad palju mõistlikumalt korraldatud. Esiteks toimuvad eelarveläbirääkimised teemal, milliseid töid tehakse, hinnatakse nende nii inimressursi kui ka rahaliste võimaluste mahtu, millest johtuvalt sõlmitakse teenuse ostu-müügi leping kõige sellele järgnevaga.
Ka ei lõpe aasta vahendite nullimisega, vaid eelarveaasta raha saab kasutada veel kahel järgneval eelarveaastal, alles seejärel tagastub raha riigieelarvesse. Sellisel asjade korraldusel on oma ratsionaalne iva, nimelt usaldatakse avaliku teenistuse juhte, uskudes, et selline paindlikkus aitab juhtidel paremini oma tööd korraldada ja ressursse juhtida.
Meil, selle asemel et koguda sisemiste võimaluste arvel vahendeid töö paremaks korraldamiseks, ei ole näiteks ametil võimalik iseseisvalt, ilma ministeeriumi loata, paberi ostuks ettenähtud raha kasutada lähetusteks. Veelgi hullem, kui tahad teha ümbertõstmisi töötasude ja majanduskulude vahel, selleks läheb vaja lausa riigikogu otsust.
Olen kindlal seisukohal, et ametkonna juht peab olema nii usaldusväärne ja kompetentne, et oskab ametkonna ees olevate ülesannete lahendamiseks kasutada ressursse kas lähetuseks, analüüsi tellimiseks või juriidilise nõuande eest maksmiseks. Küll aga on võimalik raha kokkuhoiuks kasutada rohkem ühishankeid.
Seega usaldagem neid, keda oleme valinud ametkondi juhtima, vabastagem nad võltshoolekandest, mitte järelevalvest, laskem neil tegevust planeerida ja usun, et tulemused on paremad kui praegu.
Avalik teenistus on vaja nii oma struktuurilt kui ka toimemehhanismidelt muuta loogiliseks ja ratsionaalseks.
Hetkel kuum