Suur mõõn 2008-2009

Kenneth Rogoff 05. november 2009, 00:00

Majandusprognooside tegijate ja turuoptimistide seas on levinud seisukoht, et mida sügavam on langus, seda kiirem on taastumine. Teatud määral on neil õigus - kohe pärast normaalset langust kasvavad majandused sageli järgmise aasta jooksul tõepoolest palju kiiremini kui tavaliselt. Kahjuks ei ole 2008-2009 Suur Mõõn kaugeltki normaalne üleilmne majanduslangus.

Suurele Mõõnale andis hoo finantskriis, mis tegi sellest salakavalama ja rohkemate pikaajaliste mõjudega protsessi. Meie Carmen Reinhartiga väidame oma uues raamatus "This Time is Different: Eight Centuries of Financial Folly", et Suurt Mõõna tuleks kirjeldada pigem Suure Kahanemisena, arvestades üleilmse krediidivõime, kaubavahetuse ja majanduskasvu tohutut ja samaaegset vähenemist.

Õnneks on arenenud maailma vaevalisest taastumisest hoolimata Aasia, Ladina-Ameerika ja Lähis-Ida tärkavatel turgudel tohutu latentne kasvupotentsiaal. Enamik sealseid turge peaksid raskeid globaalseid olusid eirates suutma kiiresti kasvada.

Krediidivõimaluste tohutu kahanemise mõju on siiski pikaajaline. Pangad, iseäranis suurpangad, suudavad küll tänu ulatuslikele otsestele ja kaudsetele riiklikele garantiidele piisavalt kergesti raha hankida. Kõigi teiste, eriti väikese ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks on krediidikeskkond aga jätkuvalt väga keeruline. Isegi sellised väljakujunenud tööstusharud nagu energeetika on kapitali hankimisel suurtes raskustes.

Optimistid muretsemiseks põhjust ei näe. Krediidivõimalused jõuavad peagi kõigi teisteni sama hõlpsalt kui pankadeni. Lõppude lõpuks kuivasid krediidijõed ka 1991 üleilmse languse ajal, kuid 18 kuuga hakkas raha jälle vilkalt voolama.

Selle paralleeli tõmbajad ei arvesta aga asjaolu, et bilansid on seekord palju rohkem tasakaalust väljas. Elamute hinnad putitatakse arvukate toetustega ajutiselt üles, samas kui silmapiiril terendab ärikinnisvara tsunami. Paljud pankade nõrgad küljed on lihtsalt riiklike garantiidega maskeeritud.

G20 valitsused seisavad nüüd silmitsi heidutava väljavaatega, et nad peavad enda loodud monstrumit ohjeldada suutma. Nüüdseks on selge, et maksumaksja jääb garantiiks, et võlakohustuste omanikud oma raha kätte saavad. Suured kontrollimatud finantsettevõtted suudavad väärtpaberiturge lähematel aastakümnetel hoida tasemel, mis napilt ületab riigi poolt makstava, hoolimata oma varalistele positsioonidele omasest riskidest. Pankadele laenajad ei vaevu muretsema, mis spekulatsioonide ja investeeringutega finantsasutused tegelevad või kas reguleerimine annab tulemusi.

Hea on see, et enamik valitsusi näeb vajadust teha finantsettevõtetele uusi olulisi ettekirjutusi. Seda takistab finantsala reguleerimise äärmine keerukus, mida võimendab asjaolu, et teatud määral peab eksisteerima rahvusvaheline kooskõla. Oleks katastroof, kui riigid kiirustaksid individuaalselt oma uut süsteemi kehtestama.

Teisest küljest oleks juhul, kui reguleerijad venitavad, et "asi korralikult ära teha", finantssüsteemi kohal tohutu ebamäärasuse vari. Pangad teavad, et kapitalinõudlus saab olema suurem, mis sunnib neid laenamist võrreldes nende ressurssidega tagasi tõmbama. Teadmata on aga, kui palju see suurem saab olema. Sageli on arutletud võimaluse üle pankrotistumiseks liiga suured pangad ümber formeerida, kuid ei ole teada, mis selle tagajärjel tegelikult juhtuks.

Sellistes oludes pole ime, et krediidivõimalused USAs, Euroopas ja mujal ikka veel kahanevad. Kui pangad ei tea, millised saavad olema mängureeglid, peavad nad olema väga ettevaatlikud oma bilansside liigse paisutamisega.

Seega seisavad riiklikud reguleerijad - ja kokkuvõttes meie kõik - kahe heinakuhja vahel. Kiirustades reguleerimine viib hilisema kahetsuseni. Liiga karm regulatsioon võib mitmeks kümnendiks tõsiselt kahjustada globaalset majanduskasvu. Liiga leebe regulatsiooni puhul võib kümne aasta jooksul saabuda järgmine koletu üleilmne finantskriis. Ja kui reguleerijad võtavad endile aega asi korralikult ära teha, võib krediidivõimaluste suurenemine maailmas olla tagasihoidlik, kuna pangad on ettevaatlikud, oodates selgemat otsust oma tuleviku osas.

Harvardi ajaloolane Niall Ferguson rõhutab sageli veel üht murelikku mõtet - paljud juhid ja seadusandjad, kes otsustavad pankadele kehtestatavate uute eeskirjade üle, on needsamad, kes tegelesid reguleerimisega vahetult enne finantskriisi.

Mult küsitakse sageli, miks riigid majandusajaloo jooksul ikka ja jälle sellisesse lõksu astuvad. Meie Reinhartiga oleme empiiriliselt tõendanud 66-s riigis ja kaheksa sajandi jooksul toimunud sadade finantskriiside najal, et kahjuks on vastus ülilihtne: upsakus ja võhiklus. Investorid ja poliitikud on sageli finantskriiside arvukate ajalooliste kogemuste osas võhiklikud. Ja vähesed, kes uduselt teavad, mis varasemal ajal ja teistes kohtades on toimunud, ütlevad liiga sageli, et muretsemiseks pole põhjust, kuna seekord on kõik teistmoodi.

Võib-olla erineb 2008-2009 Suur Kahanemine teistest suurtest finantskriisidest ja me saame kogu maailmas näha kiiret ja püsivat taastumist. Kuid G20 poliitikud ei tohiks selle peale panustada ja peaksid olema kannatlikud, seda eriti epitsentrisse kuuluvates riikides.

Kenneth Rogoff on majandus- ja riikliku poliitika professor Harvardi Ülikoolis ja endine IMFi peaökonomist.

Copyright: Project Syndicate, 2009, www.project-syndicate.org

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 18:54
Otsi:

Ava täpsem otsing