Meeldiv üllatus kaubakeskuses

Heidi Vihma 06. november 2009, 00:00

Rocca al Mare keskus on oma suuruses ületamas inimvõimete piire: astusin vaid korraks sisse raamatupoodi, otsisin üles esimese korruse, siis teise korruse köögiasjade poe ja juba oligi paar tundi möödas ning nälg tegi jalad nõrgaks.

Mitte ainult minul - pea kõik söögikohad olid rahvast täis. Da Vinci Pasta & Pitsa isegi nii täis, et ühtegi vaba lauda ei olnud. Enam ei mäletagi, millal viimati laua vabanemist pidin ootama. Jah, kevadel Pariisis, kuulsas Lippi brasserie's, aga Eestis... Tõenäoselt kusagil eelmise sajandi üheksakümnendate alguses, kui kapitalistlik vabaturg alles esimesi samme tegi.

Nappide vahenditega on eskalaatori ja kaubakoridori vahele loodud söögikoht, mida tarbimismelust eraldab vaid õrnõhuke kangas.

Oli see söögisaali soojast oranžikast valgusest või koduse lillemustrilise riidega kaetud toolidest, aga teadsin kohe, et söön siin ja ainult siin, ei mingit maja mööda kondamist ja järgmise söögikoha otsimist. Mõnevõrra tekitasid usaldust ka suurelt ja selgelt maalitud menüü ja see, mida haistsin ning taldrikutesse kiigates nägin.

Tegelikult ei olnud seal midagi erilist, ikka seesama, mis pea kõigis väljapool Itaaliat asuvates Itaalia restoranides. Ikka bruchetta, mozzarella, pasta ja pitsa, panna cotta ja tiramisu. Oli ka täidetud pastat, ahjupastat, toredaid suppe, grillitud kana, lõhet, siga ja veist ning kella kaheteistkümneni hommikusöögi erimenüü - pudru, omlett, Inglise hommikusöök.

Aia tänava Da Vinci restoraniga võrreldes on pasta-pitsakoha menüü napim ja säästlikum, tipud eriti palju sajast kroonist üle ei küüni.

Juba meloni-krevetisalat ja klassikaline Caesari salat kinnitasid, et järjekorras veedetud veerandtund pole asjatult kulunud aeg, salatid olid värsked, ilusad ja maitsvad. Eriti Caesari salat oma ehtsate anšooviste ja mõnusa kastmega. Ka kreveti-melonisalati krevetid, melonid ja rohelised salatilehed olid kenad ja krõmpsud. Koos salatitega toodi lauale värske sai, parajalt pehme küüslauguvõi ja kausike riivjuustuga.

Veinikastmes veisefilee polnud küll poolküps, nagu olime soovinud, aga ikkagi ebaeestilikult pehme ja mõnus. Kuna kodumaises veisekulinaarias on ebaõnnestumisi rohkem kui õnnestumisi, teeb iga oskuslikult valmistatud veisepraad meele rõõmsaks.

Kaubakeskuse söögikohad tavaliselt minu lemmikute hulka ei kuulu, mulle tundub, et seal valitsev üleüldine konsumeerimisvaim ei lase süveneda ei kokal ega sööjal. Ometi teen siinkohal erandi ja kinnitan, et ka siis, kui kõht südalinnas tühjaks läheb, tasub kannatust varuda ja Rocca al Mare Da Vincisse sõita, olgu või trolliga - kannatused saavad tasutud, pealegi jääb osa rahast alles.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:04
Otsi:

Ava täpsem otsing